"Viimased 6-7 aastat olen olnud ilma kindla töö- ja elukohata," naerab Marje, kelle võõrsil viibimise kogemused algasid juba ülikooli ajal. Budapestis elas ta aasta jagu, Riias kolmveerand aastat, Viinis kolm kuud, Chişinăus kaks aastat ja Skopjes kuus kuud. Praegu läheb kolmas aasta Ottawas. "Makedoonias oleksin ehk kauemgi elada soovinud, sest vaatamata vaesusele olid makedoonlased - erinevalt kurjadest moldovlastest - lahked ja ladna suhtumisega," võrdleb Marje, kelle ülikoolis õpitud eesti filoloogia eriala eeldaks justkui märksa suuremat Eesti-kesksust. Ometi spetsialiseerus ta hoopis ungari keele ja kirjanduse õppimisele. "Väga hea meel oli, et seda tegin, sest Ungari on vahva maa!" leiab Marje. Ungari poliitilisest retoorikast valmis ka magistritöö, mille kirjutamisega paralleelselt töötas naine rahvusvaheliste suhete alal.

Moldovasse kolis Marje sügisel 2002, mil trip.ee's soovitati seda riiki vältida ja kirjeldati sõnadega: "Räpane, vaene, korralagedus."

 Vabatahtlikult Marje läinud ei olekski. Et aga abikaasa sai tööd OSCE Chişinău missioonil, tuli Marjelgi koos pisipojaga kaasa sõita. Maale, mille elanike kehva olukorda haletsedes hakkas talle pikapeale tunduma, et ühed ja samad inimesed on nii oma suletud ühiskonna lagunemise ja pehastumise ohvrid kui ka selle põhjustajad. "Alles Makedooniasse kolides sain aru, kuivõrd suletud ühiskond oli Moldova," räägib Marje. "Makedoonias võis kohata hipisid, punkareid, rastamehi, pintsaklipslasi, stiilseid kübaraga daame ning villase palitu ja kõvakübaraga härrasmehi, Moldovas seevastu aga olid kõik inimesed sarnaseks vormitud. Isiklikku arvamust või eelistust ei paistnud välja. Võibolla seda ei olnudki?"

Ent erinevalt paljudest elukutselisest diplomaatidest ei suutnud ei Marje ega tema abikaasa Moldovas toimuva osas ükskõikseks jääda. "Loomulikult hakkad viimaks muretsema, kuidas tavalised inimesed nii pisikese sissetulekuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ning kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriendist, langevad inimkauplejate küüsi või mitte."

Eelarvamus ja eesti aktsent

Mõistagi kaasnes endisse sotsvabariiki Moldovasse kolimisega terve rida eelarvamusi. "Kartsin, et on kole, hall ja vaene," tunnistab Marje. "Vaene oli tõesti. Veel kartsin sunnitult käed rüpes istuda ja ilma tööta olla, seda enam, et ma Moldovas kedagi ei tundnud ning vene keelt rääkisin suurivaevu." Marje Moldova-raamat on tulvil nii imestust, ärritust kui ka nukrust äratavaid seiku, kirjeldagu ta siis igal sammul altkäemaksu nõudvaid politseinikke, ülemuste ja sugulaste survel valitsevat korruptsiooni või olematute eneseteostusvõimalustega moldovlannade leplikkust ja ambitsioonitust.

Nii nagu kohaliku meedia kangelannad on vastavalt oma vanusele kas tantsivad, laulvad ja mehi lõbustavad naised või vaesed ja kurjad eided, erinevad ka Chişinău ja maakohad ühes oma elanikega nagu kaks eri planeeti. "Kord naistepäeval sattusin pahaaimamatult juuksurisse ja avastasin sealt uusrikaste naised, kes kandsid sõjakat meiki ja kiivriks tupeeritud juukseid ning mahtusid vaevu oma kallitesse S-suuruse firmarõivastesse," kirjeldab Marje. "Jutust jäi mulje, nagu oleks neil sel ainsal päeval aastas võimalus mehi alandada - lasta neil lilli tassida ja kamandada sööki voodisse tooma -, et siis ülejäänud ajal ise teenindaja rollis olla. Maanaistel ei ole võimalust end ilusalongis poputada, kuid ilmselt on nende igapäevaelu vaba ka alandavatest võimusuhetest. Moldova maainimesed on päris vaesed."

Üks vihaleajav juhtum pangas, kuhu teda lapsekäruga ei lubatud, viis Marje mõttele hakata kirjutama kohalikule "Komsomolskaja Pravdale". "Esimene artikkel oligi mõeldud kättemaksuaktsiooniks, kuid kirjutise tulemusena paigaldati ühe muuseumi trepile lai kaldtee," nendib Marje. "Nii et sõna võtta tasub! Ja eesti aktsendiga öeldul on suurem kaal kui lääne inimese sõnadel."

Seega sobisid Eesti kogemused Moldovasse imehästi. Näiteks kasutas OSCE edukalt Eesti helkuri-projekti - ja seda maal, kus helkur oli tundmatu. Hiljem avaldas Marje kohalikus pereplaneerimisliidus töötamise kõrval "Komsomolskaja Pravdas" pereteemalisi intervjuusid Ungari, Saksa, Ameerika ja Rootsi diplomaatide naiste, aga ka meestega, kellele kohalikel ajakirjanikel juurdepääsu ei olnud - nemad suhtlesid vaid Ukraina, Vene ja Valgevene saadikutega. "Miks nad telefonitoru ei võtnud ja lääne saatkonda lihtsalt ei helistanud?" ei saa Marje aru. "Kõik olid väga lahked ja meelsasti nõus suhtlema."

Marje Moldovas elatud aja suurim rõõm oli loomingulisusele ärgitav ümbrus. "Pärast tutvumist Nataša Obada naivistliku loominguga tellisin sealtsamast galeriist viis männipuust kasti ja hakkasin nende kaantele ja välisseintele linnakodanikest naivistlikke ingleid maalima," meenutab Marje. "Ma ei olnud enne maalinud ega teadnud midagi kompositsioonist või värvide sobitamisest, aga niisugune loominguline lehvimine oli väga vahva! Pealegi tõi värvidega möllamine vaheldust Moldova karmile reaalsusele ning mõjus väga teraapiliselt."

Kus on kodu, mis on kodu?

Pärast lakkamatut kolimist jõudis pere ühel hetkel äratundmisele, et neil pole enam sõpru ega kogukonnatunnet. "Pealegi tuli mu kanadalasest abikaasal kodumaaigatsus peale - oli ta ju oma kümme aastat Euroopas elanud," paotab Marje teispoole ookeani kolimise tagamaid. Igavaks ametnike ja diplomaatide linnaks peetavasse Ottawasse asudes oli vaja kohaneda kakskeelsusega, kuna kohe teisel pool jõge algab ju prantsuskeelne Quebec. "Et mu prantsuse keel on veel nii algeline, ei saa ma ühiskonnas ja tööturul täisväärtuslikult osaleda," märgib Marje. "Ja loomulikult tuleb mul kui immigrandil uuesti kooli minna, et kanadalastega tööturul võrdselt konkureerida."

Kanada naistel on väga raske tööd ja pereelu ühendada, kuna riiklikku lasteaeda võetakse lapsi alates alles neljandast eluaastast ning lasteaed töötab vaid kaks ja pool tundi päevas. "Nii on kõik lastega Eesti naised Ottawas koduperenaised, mis oli esmapilgul väga üllatav," märgib Marje. "Kui käisin täiskohaga tööl, maksin 90 protsenti palgast lapsehoidjale. Seega tasub enne laste kuueaastaseks saamist tööle minna ainult rikkal naisel, suuremad lapsed on kella poole neljani pärastlõunal koolis."

Marje ise on koolis käimise vaheaegadel töötanud assistendina Rahvusvahelise Arenguabi Teadusuurimiskeskuses Aafrika informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia programmide juures ning konsultandina Jaan Tõnissoni instituudi Maailmahariduse projektis. Viimane aitab eesti keskkoolides luua filmiklubisid, mis näitaksid dokfilme maailma arengust. "Kes reisida ei viitsi, vaadaku dokfilme!" kõlab Marje soovitus. "See on palju odavam ja mugavam, kui lakkamatult mööda maailma tuisates kohvri otsas elada. Pealegi saab dokumentaalfilmi vaadates igal hetkel pausile vajutada ja kööki võileiba tegema minna! Reisil ei pruugi nii mugavat võimalust tulla..."

Marje kuueaastane poeg õpib kodu lähedal asuva prantsuse keelekümbluskooli esimeses klassis ning tema neljane vend käib sama kooli nooremas lasteaiarühmas. Marje on rõõmus, et tänu sellele ei sõltu pere autost, vaid saab igale poole jalutada, mis on Põhja-Ameerikas väga haruldane. Regulaarselt tekib perel dilemma, kas kulutada reisiraha Eestisse tuleku peale või sõita ringi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. "Eestit külastame umbes iga kahe aasta tagant," möönab Marje. "Suvel käisime ja vahva oli! Lastele seostub Eesti Peipsi-äärse ranna ja merega. Poegade eesti keele arendamise mõttes on hea siia tulla, oleks vaid lihtsam neid Eesti ühiskonda sulatada - näiteks suveks eesti lasteaeda panna!" Marje pojad räägivad eesti ja inglise keelt. "Vanema poisi prantsuse keel on minu omast parem, kuid tema vene keel vajus soiku juba pool aastat pärast Moldovast ärakolimist," tähendab Marje. "Nooremal on prantsuse keelega veel raske."

Marje ei usu rändajaid, kes väidavad, et neil reisides kultuurišokki ei esine. "Vahel tekibki ehmatus just endale lähedasemates kultuurides, kus inimesed on väga sarnased, kuid samas siiski mingi imeliku kiiksuga - nagu Moldovas näiteks!" nendib ta. "Üks kanada tuttav rääkis oma suurimast jahmatusest üldse, kui ta reisis Ameerika siseosariikidesse, niinimetatud JesusLandi. Näiteks pärivad maja müüvad omanikud seal potentsiaalsetelt ostjatelt, kas nood ikka kirikus käivad... ja kui selgub, et ei käi, müüki ei toimugi."

Marje on kindel, et reisimisega paratamatult kaasnev ebamugavustunne muudab inimese tolerantsemaks ja paindlikumaks. Eestlaste marurahvuslus ajab teda õlgu võdistama. Mida lähitulevik eluplaanide ja reisimise osas toob, ei oska kohvrite otsas elamise asemel Ottawasse laisa pesa sisse seadnud pere veel täpselt öelda. "Ühest küljest tahaks jälle minna lähetusse mõnele huvitavale maale - soovitavalt vene- või prantsuskeelse kultuuriga," arvab Marje. "Samas on ka sisseseatud elu mugav ja mõnna...!"

Tuttavad Marjest

Kairi Saar, koolikaaslane Kesk-Euroopa Ülikoolist: "Sain Marjega tuttavaks seitse aastat tagasi Budapestis Kesk-Euroopa Ülikoolis, kus me mõlemad magistrikraadi poole püüdlesime. Marje lahkus küll Budapestist üsna pea, sest jäi ootama oma esimest last, aga suhtleme sellegipoolest siiani. Marje on hea suhtleja, aval ning tolerantne. Minu meelest on pidev reisimine ning siin ja seal elamine teda üllatavalt vähe muutnud. Marje on osanud igas olukorras endaks jääda ning tegeleda sellega, mida tähtsaks ja oluliseks peab. Tema blogi ja artikleid on alati huvitav lugeda. Ta oskab oma kirjutistes kohalikku olustikku ning sündmusi edasi anda ja teeb seda alati nii elavalt, et lugedes tekib tunne, nagu oleksin ise kohal olnud. Eesti patrioodina ei saa ma jätta märkimata, et vaatamata sellele, et Marje on nüüdseks mitu-setu aastat välismaal elanud, on tema side kodumaaga endiselt tugev. Selles mõttes poleks ta justkui kunagi ära läinudki."