Valmidus kohe pärast lahkuminekut headeks sõpradeks saada ja jääda on päris sagedane. Esialgu. Kui lahutusteave teadvusesse tõeliselt kohale saabub ja aastatega endas mahavaigistatud ja kooselu lõpufaasis lisasööta juurde saanud tunded - viha, alandus, hirm, kibestumine, kurbus - väljapääsu otsivad, on mõistlike kokkulepeteni jõudmine keeruline.
Kahjuks kalduvad endised lähisuhtepartnerid kas või külastusgraafiku täpsustamisel pigem arvama, et mida ebamugavam partnerile, seda parem. Välja kuulutatakse lahutussõda. Kuigi on teada, et lahutussõjas võitjaid ei ole - sellest lahingust väljutakse haavadega -, kaasatakse sinna ka lapsed. Lapsed on võimas relv: lastega manipuleeritakse, et oma lapsevanema prestiiži tugevdada; et partneri elu kontrollida või lihtsalt kätte maksta. Püütakse mõjutada lapse nägemust teisest vanemast kas otseselt või kaudselt. Kasutatakse teise vanema halvustamist, lapse ähvardamist ja hirmutamist. Lapse huvide ja soovide kuulamisest ning arvestamisest on asi kaugel. Kuigi võitlus käib justkui lapse parema elu pärast.
Lahutatud lapsevanemate pihtimused:
1. Mida ma pean tegema, et lapse isa lapsega suhtleks, helistaks, vestleks, käiks lapsel külas... Kui laps on haige ja ma väga palun, et ta tuleks last vaatama, see rõõmustaks teda, siis ta tuleb. Mulle on hakanud tunduma, et lapsel on viimasel ajal rohkem tervisehädasid. Kord on jalg välja väänatud, kord valutab pea ja laps on kohe teki alla pugenud. Laps püüab isaga ise telefonitsi suhtlemist hoida, vastupidist ei ole juhtunud tabama.
2. Ta käib lapse juures kord nädalas, mõnikord sagedamini. Tulen koju ja ta on lapsega elutoas mõnusalt vestlemas. Mõnikord helistab hommikul, et tuleb läbi ja viib lapse kooli. Ma ei tea, mis olukord mind kodus ootab. Jah, võti on tal olemas. Pole söandanud ära ka küsida, tal on ju õigus ja seaduse järgi ka kohustus osaleda lapse kasvatamisel. Tema saabudes viskavad lapsed oma koolitükkide tegemised kohe kõrvale. Tundub, et ta tahab minu juurde tagasi tulla. Meil on omavaheline läbisaamine palju parem kui varem koos elades. Me ei ole veel lahutusele ametlikku käiku andnud.
Kui vanem oma kohustust täita ei taha või ei jõuta omavahel kokkuleppele, kuidas kaugvanem lapsega suhtleb, peaks pöörduma kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole. Kas sund annab tulemust? Võib-olla annab julgust, sest pere maha jätnud vanem võib tunda süüd, et ta nii toimis. Ju peab hüljatud kaasa ka toetama kaugvanema püüdlust olla lapsele lapsevanem, hoides kindlalt meeles, et see ei ole enam abikaasade suhtlus.
Sageli annab üks lahutajatest teisele oma käitumisega selliseid signaale, et mahajäetu tunneb pidevat lootust, et lahkuminek ei ole veel lõplikult otsustatud. Ta võib kutsuda teist poolt lõunasöökidele või käia endises kodus uksest sisse ja välja siis, kui tal selleks tahtmine tuleb. Selline "halb lahutaja" tekitab segadust ja pingeid.
Täpse külastusgraafiku koostamine ja selle täitmine on osapoolte suhetesse selguse ja konkreetsuse toomine, samas ka lugupidamine ja hoolimine nii lapsest kui ka lahutatud abikaasast. Kui ollakse lahku mindud, siis teise poole elu ootamatute "lapsekülastamistega" ei kontrollita. Lapsel on oluline, et ta teaks ette oma eemal elava isa või emaga kohtumise päeva, aega ja kohta. Väiksemal inimesel on samuti omad tegemised ja plaanid. Kuna lapsel on võimu ja jõudu vähe, et oma arvamust ja tahtmist kuuldavaks teha, peabki tema väärikat inimeseks olemist toetama selleks seatud lastekaitseametnik või kohtunik.
Lapsed lahutusest:
1. Isa ja ema tülitsesid kogu aeg, kogu aeg käis teineteise süüdistamine. Eriti kole oli siis, kui see toimus öösiti. Magada ei saanud. Ema nuttis. Keegi ei arvestanud sellega, et pean järgmisel hommik vara tõusma ja kooli minema. Ma proovisin igat moodi magama jääda (panin pea padja alla jne), aga see ei õnnestunud, ema nutt oli mul pealuu sees. Koolis käimine oli nagu udus, õppeedukus langes.
2. Lapsed, kelle vanemad elavad koos ja üksteist armastavad, ei suuda seda hinnata, kui tähtis see on. Neile on see normaalne nähtus. Mina, kes tean seda tunnet, kui vanemad lahus elavad, kadestan neid lapsi, kelle vanemad õnnelikult koos. Aga ma arvan ikkagi, et lahku minek oli õige tegu, sest ei oleks välja kannatanud seda kaklemist, mis siis oleks olnud, sest nii elamine on palju hullem kui lahutus.
3. Ma ei tea, kas lahkuminek mind mõjutas, aga vanema valik oli raske. Algul elasin emaga, olukord oli halb, aga elatud sai. Hiljem läksin isa juurde ja elan seal siiamaani.
Kas lahutada või mitte, otsustavad täiskasvanud, lapsed armastavad mõlemat vanemat ja tahaksid mõlemaga koos elada. Eriti väikelapsed. Ja ega nad ei teagi ette ennustada, mis siis saab, kui ta ühte vanemat iga päev ei näe.
Kui kodune elu on aastaid naeratustevaene, vihane ja ettearvamatu, on kergem elada üle kurb lahutus ja siis loodetavalt rõõmsa vanemaga koos jätkata. Mida ebaadekvaatsem on vanema käitumine, seda negatiivsemate tagajärgedega on lahutus. Samas, kui üks vanem otsustab abielusidemed lõplikult katkestada, tekitab see lapsele vähem kahjustavaid tagajärgi kui pikaajaline õnnetus peres elamine.
Valus on see lapsele igal juhul, kas tegemist on siis vanemate õnnetu abielu või lahutusega. See põhjustab lastele erinevaid emotsionaalseid ning psühhosomaatilisi vaevusi: süütunne, häbenemine, viha, uneprobleemid (magatakse liiga vähe või liiga palju), depressioon, ärevus, stressiga seotud somaatilised haigused (pea- ja kõhuvalu), kontsentratsioonihäired, sotsiaalne isolatsioon, emotsioonide tuimenemine, suitsiidimõtted või -plaanid.
Need on samad tunded, mis esinevad lahutavatel täiskasvanutelgi, ainult et elukogemus ning varem kogetud kriisid õpetavad inimesi toime tulema ärevuse ja pingete leevendamisega. Inimestel kujunevad välja toimetulekumehhanismid igapäevasituatsioonides. Laste olukord erineb täiskasvanute omast selle poolest, et neil on vähem teadmisi ja elukogemust stressiga toimetulekuks.
Lahutus ei tähenda ebaõnnestumist elus, see võib olla hoopis lähtekoht iseenda tundmaõppimiseks ja teistmoodi elu algus. Seepärast ei peaks seda häbenema ja varjama lapsele lähedaste inimeste, näiteks õpetaja või lasteaiakasvataja eest. Õpetaja oskab siis märgata lapse ootamatult muutunud käitumist ja sellele toetavalt reageerida.
Lahutus kipub üheks osiseks meie ellu ja ettevalmistamatuse tõttu on sellest kriisist raske välja tulla ja lapsele vajalikku toetust anda. Lahutamine vajab oskusi enda toimetuleku taastamiseks. Selline toetav metoodika on täiesti olemas ning kasutusel nii meil kui ka mujal maailmas.
