Ühe kooli kolmanda klassi laste võistkond sai piirkondlikel võistlustel rahvastepallis seitsmenda koha - tubli tulemus, ent samas ei midagi erilist. Suur oli aga kehalise kasvatuse õpetaja üllatus, kui üks võistkonda kuulunud tüdruk järgmisel päeval vahetunnis tema juurde astus ning küsis, kas nad oma seitsmenda koha eest mingi auhinna ka saavad.
Taoline näide ei ole lastega tegelevatele inimestele tõenäoliselt võõras. Pigem on see suisa igapäevane. Tihtipeale ei taha lapsed enam mingit mängugi enne mängida, kui on teada, kas võitja ka midagi auhinnaks saab. Ja kui saab, kas see on ikka piisavalt väärtuslik? Kui vahel mängitakse mänge, kus otsest võitjat polegi, venivad paljude näod pikaks - on siis üldse mõtet mängida?
Kasu eeldatakse igast tegevusest ja aina vähem on asju, mida lapsed soostuvad tegema altruistlikult või seetõttu, et see on nende kohus. Näiteid ei pea kaugelt otsima -kümnekas saadakse kõrgete hinnete eest, kuigi hinded peaksid olema põhilised tasud hea õppimise eest. Teine kümnekas teenitakse prügikasti väljaviimise või pesu kuivama riputamise eest, kuigi vanemate abistamine koduses majapidamises peaks olema iseenesest mõistetav kohustus. Kolmas kümnekas leiab endale uue omaniku tasuna väikese venna hoidmise eest, kuni ema poes käib, ja nii edasi ja nii edasi.
Nänniga motiveerimise ohud
Kaugeltki mitte iga tegevus meie elus ei pea olema seotud käegakatsutava kasuga. Vägisi jääb aga mulje, justkui oleks meile mõistetav vaid "reaalse ohu" tõrjumise kasulikkus: kui me maja läheduses põleb mets või kulu, oleme vägagi nõus kustutustöödes osalema, mõtlemata ajalisele või rahalisele kulutusele, sest saame sellest otsest tulu - meie kodud pääsevad tulesurmast. Kuid kui rahvarohkes trammipeatuses tehakse kellelegi kotijooks, vaatab enamik inimesi kramplikult mujale ja kinnitab endale, et tema niikuinii vargale järele ei jõuaks, jääks kauaoodatud trammist maha ning pealekauba pole see üldse tema ülesanne varas tabada. Siis saab inimestel aitamise tahe otsa.
Seega on totter eeldada, et lapsed ise praktilise kasu teenimise skeemid välja mõelnud on. Neil on piisavalt eeskujusid - meie, täiskasvanud. Sageli oleme muutunud nii mugavaks, et oma tahtmise saamiseks pigem meelitame lapsi suurema taskuraha või uue telefoniga, kui et panustame oma nõudmiste põhjendamisse, lapsega koos arutlemisse ja vajadusel kompromisside tegemisse.
Üsna mõistetav tegelikult - aega on vähe, selgitused aga nõuavad palju aega, pealegi reageerivad lapsed tihti paremini meelitustele kui selgitustele. Jah, lapse motiveerimine "nänniga" on küll lihtne, kuid kas kümnekate abil ostetud aeg on ikka see, millelt kokku hoida ja mille üle uhke olla? Üks murdeealiste kaksikute poiste ema on öelnud, et aeg, mille ta kulutab teleka vaatamisele, on hea (kasulik) vaid talle. Ent aeg, mille ta kulutab koos lastega olemisele, nendega tegelemisele (mitte nendega koos teleka vaatamisele), on kasulik nii lastele kui ka talle. Seda vastastikku väärtuste loomise mõttes.
Kohustus on sama palju väärt kui õigus
Kuidas suunata noore inimese väärtushinnangute kujunemist? Kõige suuremad eeskujud lapsele on tema vanemad. Ta ei käitu mitte nii, nagu vanemad talle ütlevad, et käituda tuleb, vaid nii, nagu nad näevad vanemaid ees tegevat. See tähendab, et ema-isa ütlused stiilis "selle raha eest ei liiguta ma lillegi" või "miks ma peaksin naabri tasuta poodi sõidutama" mõjutavad arusaadavalt lapse mõtlemismaailma ja suhtumist. Eriti juhul, kui vanemad lapsele oma ütluste tagamaid ei selgita. Oma rolli mängib ka see, et viimastel aastatel on küll agaralt luubi alla võetud laste õigused, ent mitte kohustused. Kohustused ja õigused peavad aga üksteist tasakaalustama. Isegi kui kodus annavad vanemad oma käitumisega lastele igati head eeskuju, tekib lastel arusaam, et neil on vaid pikk nimekiri õigusi. Kohustused on järelikult mingid totrad täiskasvanute nõuded, mille täitmise eest on ette nähtud tasu.
Kindlasti ei ole see etteheide või kuri näpuviibutus lapsevanematele, vaid ergutus võtta mõttepaus ja mõtiskleda, mida tegelikult tahetakse. Eeldatavasti seda, et laps ilma suure kauplemise ja ajakuluta teatud asjadega tegeleks, näiteks õpiks või koduseid majapidamistöid teha aitaks. "Äraostmisega" saavutatud hetkelise kokkuhoiu tulemusel tekib lapse ümber omamoodi nõiaring - vajadus pideva äraostetuse järele ja eeldus, et ilma käegakatsutava kasuta justkui polegi põhjust tegutseda. Äraostmine kui käitumismall võetakse omaks ja seda laiendatakse ka teistele. Kardetust kiiremini saabubki aeg, kus täiesti siiralt küsitakse vanaemalt raha toa koristamise eest või tunnis enne harjutuse tegemist õpetajalt: aga mis ma sellest saan?
Räägi tähtsatest asjadest!
Abi võib olla tegelikult õige pisikestest asjadest. Näiteks enda käitumise jälgimisest, et lapsele ei antaks oma väärtushinnangutest ja põhimõtetest kahetiseid signaale. Ka võiks tähtsatest asjadest kodus piisavalt sageli rääkida. Nii tekib vastastikune usaldus ja tugev side vanema ja lapse vahel, mis on abiks paljudes teisteski olukordades. Pean silmas seda, et nii laps kui ka vanem teavad, mida teine hindab ja mida mitte.
Ka tasub panustada mitterahaliste/mittemateriaalsete autasude sisseseadmisse. Siinkohal väike nõuanne: kõige väärtuslikumaks auhinnaks laste jaoks on vanematega koos olemine - ühised jalutuskäigud, söögitegemised, jutustamised, lauamängude mängimised, sportimised. Igatsetakse ju ikka seda, mida kõige vähem saadakse, sealhulgas aega. Õnneks on aja planeerimise oskus arendatav. Ühine reis, kontserdil või teatris käimine maksab sama palju kui mõni pakki pandud asi, aga lähedust teie vahel suurendab rohkem.
Arendatav on ka heategemine. Kui noor inimene seda täiskasvanute toel piisavalt sageli kogeb, õpib ta hiljem tekkinud tunnet väärtustama ja ka ise rakendama. Vanemate järjepidev kasvatus ja selgitused, miks erinevaid asju ka ilma kasuta teha tuleb, on see, mida tänapäeva laps vajab.
Soovin, et mõtleksime laste väärtuste kujundamisele mitte ainult peatsete pühade saabudes, kui pereväärtustele tavapärasest enam rõhutakse, vaid ka lörtsisel märtsikuul, õppuritele stressirohkel maikuul, südasuvisel augustikuupäeval, mornil novembriõhtul ja ükskõik millisel suvalisel päeval. Et inimlikkus ja hea tahe püsiksid.
