Lahutus on täiskasvanud inimeste otsus, sageli ainult ühe osapoole ootamatu otsus, millega teine pool ei pruugi nõustudagi. Tekkinud olukorda püütakse varjata sugulaste, töökaaslaste, sõprade ja ka oma laste eest. Lahutus on väiksematele lastele täiesti arusaamatu mõiste ja ega lahutajad ka endale sageli teadvusta, milline saab lahutusjärgne elu olema. Segaduses on peaosalised ja kõik lähedased - lapsed, lapsevanemad, sugulased ja sõbrad.
Kui perekonnas on lahkumineku vältimatus selginenud, oleks õige aeg sellest teavitada ka lapsi. Samas peaks endale teadvustama, et ei olda enam ainult abikaasad, vaid ka koos tegutsevad lapsevanemad. Laste suhtes peaksime käituma täiskasvanu ettenägelikkuse ja tarkusega.
Osa vanematest arvab, et mida kauem suudetakse lahutust laste eest varjata, seda parem. Kui lastele aegsasti lahutusest ei räägita ja lapse ellu tehakse suuri muudatusi, milleks laps on ette valmistamata, kõigutab see tugevalt lapse usaldust täiskasvanutesse ja usku elu ennustatavusse.
Lapse heaks tegutsege koos
Raske? Jah, väga, kuid laste usalduse ja läheduse säilitamiseks peaksime seda tegema, ja kui võimalik, siis mõlemad lapsevanemad koos. Oleks hea, kui eelnevalt lepitaks üldjoontes kokku ka asjad, millest räägitakse. Olenemata laste vanusevahest tuleks seda teha kõikidele lastele korraga, et keegi ei tunneks ennast eemaletõugatuna. Lastele peaks jääma aega, et end lahutuseks ja selleks, et üks lapsevanem läheb mujale elama, ette valmistada. Sageli arvavad väiksemad lapsed, et üks lapsevanematest lahkub kodust sellepärast, et nad on tüütud, rumalad või väsitavad. Seda isegi siis, kui vanemad pole taolisi ütlemisi laste kuuldes kasutanud.
Sellepärast tuleb sõnaselgelt ja veenvalt välja öelda, et lahutuse põhjuseks ei ole laste käitumine, vaid täiskasvanutevahelistest asjaoludest johtuv.
Lastele peab jääma aega seedida kuuldud informatsiooni, et saada siis vanematelt vastuseid küsimustele, mis neile olulised on.
Laste esimesed reaktsioonid lahutusest kuuldes võivad olla vanematele ehmatavad, pahandavad ja piinlikud: see oli ammu teada; mind see ei huvita, tehke, mida tahate; aga kus ma elama hakkan; ema on süüdi; kui isa ära läheb, saan ma omaette toa; leppige ära.
Kuulake ja lubage neil välja öelda kõike, mida nad tahavad. Sageli küsitakse ühte ja sama küsimust mitmeid ja mitmeid kordi. Õige vastus ei ole sel puhul "Ma ütlesin juba". Tuleb vastata ja seletada nii mitmeid kordi, kui on vajalik.
Laps pole spioon ega diplomaat
Kooselu lõpufaasis (ja seda päris pikalt) võib kodus valitseda vanematevaheline sage, avatud ja vihane tülitsemine. See on suurim arengurisk, mida lapsed kodus võivad kogeda. Seepärast võib abielulahutus mõjuda lastele isegi soodsalt, kui olukord kodus pärast lahutust muutub rahulikuks ja etteaimatavaks.
Hea oleks, kui pärast lahutust suudetakse täiskasvanutevahelised arusaamatused lahendada rahulikult või vähemalt lastest eemal, lapsi tülidesse n-ö tunnistajatena või teadete edasitoimetajatena kaasamata.
Näiteks kui "kaugisaga" on kokkulepe, et elektri-, kanalisatsiooni- jm ebanaiselikud tööd võtab ta ka pärast lahutust enda teha, siis selliste tööde vajaduse ja aja lepivad omavahel kokku täiskasvanud. Laps ei pea edastama vihast lauset "Ütle oma isale, et meil kraanid tilguvad juba kaks nädalat".
Ära kolinud lapsevanemal külas käinud lapse kaudu ei peaks rahuldama ka oma uudishimu ekskaasa elukvaliteedi, meeleolude, söökide, puhtuse, puhkuse jm kohta. Laps pannakse vastamisega keerulisse olukorda - iga teade võib mahajäetud lapsevanemat ärritada ja laps ei taha oma vanemat kurvastada. Ta võib hakata valetama või tõmbuda vaikides endasse. Laps armastab mõlemat vanemat, ükskõik millised nad ka ei oleks. Seepärast peaksid täiskasvanud (ka sugulased, sõbrad, tuttavad) hoiduma lapsevanemate arvustamisest laste kuuldes.
Lisapinged tuleb maandada
Üks lisapingete tekitaja on lapse jaoks elukohavahetus. Lapsel, ka lasteaialapsel on oma sõbrad, kes on enesestmõistetav ja tähtis osa tema igapäevaelust. Lahutuse tormilisematel aegadel, kus vanemad ainult iseendaga tegelesid, olid just lapse eakaaslased need, kes teda mõistsid ja toetasid. Võib-olla oli lasteaialapse ainuke hooliv ja kuulav täiskasvanu lasteaiaõpetaja.
Elukohavahetus, mis toob lapsele kaasa lahkumise lapsepõlvesõpradest, kooli-, huvialaringi- ja trennikaaslastest ning perekonnasõpradest, on lisapingete tekitaja. Eriti lapsele, kes ei ole hea kohaneja. On oluline, et elu lapse ümber säiliks võimalikult tavapärasena (nii palju kui võimalik). Kõik vana ja harjumuspärane on turvaline. Uue elukaaslase kiire ilmumine võib olla lapsele pettumus. Seepärast võiks lapse ja kaugvanema kohtumised toimuda kahekesi (uue elukaaslase juuresolekuta), et anda lapsele kindlustunnet - lapsevanem hoolib, tunneb huvi ja armastab teda, vaatamata sellele, et elab kodust eemal.
Andke lapsele aega elu muutustega toime tulla. Ärge jätke ka ennast üksi - küsige abi spetsialistidelt, hoidke enda ümber toetavaid sõpru ja sugulasi. Aidates ennast, olete parem ka lapsevanemana.
Eesti Lastefondil (http://www.elf.ee/) on korra kuus tasuta nõuandetunnid nendele isadele-emadele, kes püüavad lahutades oma lapsi võimalikult palju säästa.
