Telefon tuututab kutsuvalt, kuid tulutult. Otsin joogatreener Holger Oidjärve õpilasi. Ei kedagi. Kõne Tallinna Joogaühingusse jahutab mu tuhinat: asjatu vaev, Holger teeb praegu laagrit ja siis lendlevad kõik jüngrid kui üks hing talle kas või teise Eestimaa otsa järele.
Me kohtume siiski, tõsi, mitu kuud hiljem. Ootan Holger Oidjärve Tallinna Linnateatri fuajees, kus tal on just-just tund lõppemas. Kõrgest puutrepist müdistabki alla vibalik mees, käes suur kott, ise mähkunud maavillasesse kampsunisse. Pilk soe ja uudishimulik. Hääl vaikne, kuid selge ja kõlav. Minu harimiseks tõstab ta lauale virna põnevat materjali joogast ja otsib märkmikust "auku", kuhu mahutada meie pikem vestlus. See on erakordselt raske, sest kõik päevad on pilgeni täis: tunnid, kohtumised, video tegemine, ja ega uute raamatute kirjutamist saa ka lõputult edasi lükata. Tema kolleegide hoiatus, et mehel on pidevalt tuli takus, paistab tõene. On ta ka ise sellega päri? Õpetaja muigab: "Jaa, jaa, mul on elus praegu tõesti käsil tõsine õppetükk, olen liig palju ette võtnud ja pean ennekõike enda jaoks mingi lahenduse leidma."
Kolmikliit
Tallinna Joogaühingu esinaise Helle Kahro arvates iseloomustavad kolleegi enim kaks märksõna: abivalmis ja tähelepanelik. "Need on tema isiksuseomadused, mitte hästi kätteõpitud viisakas käitumine," on Helle Kahro veendunud.
Kui soomlased võtsid Eesti joogahuvilised 90ndate alguses oma tiiva alla ja hakkasid õpetajaid koolitama, kutsus Helle Kahro ka Holgeri kaasa. Kuigi mees oli joogaga juba ammuilma tuttav, õppis ta püüdlikult soome keelt, liitis kõik uue oma kogemusega ning arendas välja just talle omase lähenemise.
"Iga õpetaja peabki tegema seda, mille on läbi tunnetanud. Ei saa vahendada miskit, mille mõtet ei adu," arvab Helle Kahro. "Holger on oma tegemistes iseenda tegu ja nägu. Küsija jaoks leiab ta kõige kiuste aega." Ise usub Holger Oidjärv, et tema kolm tegevusvaldkonda - jooga, refleksolooga, geobioloogia - on omavahel kombineerituna praegu optimaalne koormus. Kõik kolm on eri eluetappides tema juurde tulnud ja jäänud.
Võõral maal
Pärnu poiss Holger ütles pärast keskkooli vanemaid säästvalt, et läheb Tallinna kunstiülikooli, kuid põrutas hoopis Moskvasse maamõõtjaks õppima. Looduses müttamine tundus olevat õige asi. Noor inimene on kõigeks võimeline, usub ta ise. Õppis kolme kuuga vene keelt rääkima ja saigi tohutust konkursist läbi. 60ndate Moskva oli tollal kodukandiga võrreldes tõeline maailmalinn: palju rahvaid ja religioone, palju ideid ja mõtteid. "Ka joogaga tegeldi, sest ega vaimsust saa ükski re˛iim luku taha panna, see imbub ikka välja,” teab Holger Oidjärv. Oma pühitsuse ravimiseks sai ta Tiibeti laamalt, sanskriti keelt ei osanud, aga oma mantra sai selgeks. Kui on tahe, őnnestub kőik.
Eestis leidis ta mitmed mőttekaaslased üles just Moskvast saadud vihjete kaudu. Kaugel tasub ära käia, et koduőuel olevat selgemini mőista. Seepärast ei tunne őpetaja muret ka praegu Eestist ärakippujate pärast: las käivad ja avastavad. Ja kes ei tule tagasi, on oma rahvale muul moel toeks. Selleks ei pea alati ise füüsiliselt paiga peal olema.
Uskuda või mitte
Tundi alustab ja lõpetab Holger alati mõne ärksa mõttetera või palvega. Räägitakse, et see on talle ka vaenlasi toonud: süüdistatakse, et kole mees määrib usku pähe. Selle jutu peale sikutab õpetaja oma materjalide hulgast välja tekstid, mida ta tundides kasutab. Seal on tsitaate keldi nägemusest, esseenide rahuevangeeliumist, maailmakäsitlust Tiibetist ja Egiptusest. Eneselegi ootamatult loen häälega Sathya Sai Baba sõnu: on ainult üks seisus, inimene; on ainult üks usund, armastuse usund; on ainult üks keel, südame keel; on ainult üks Jumal, ta on kõikjalolev.
"Jooga on maailma üks vanemaid inimese vaimse, füüsilise ja hingelise arenemise süsteeme," mõtiskleb Oidjärv. "Jooga kaudu avaneb inimese individuaalsus läbi puhta teadvuse ja jõuab välja algallika, Looja, Jumala, kosmilise teadvuse tunnetamiseni. Igaüks kasutab selleks oma, talle sobivat määratlust. Igaüks astub sellel teel nii kaugele, kui talle meeldib."
Ka õpetaja valik on sügavalt isiklik asi. Üle kolme aasta Holgeri joogatrennis käinud Leena Tölpt kinnitab, et esimeses tunnis tabas teda tõeline äratundmisrõõm: "Leidsin lõpuks õpetaja, kes julgeb olla tema ise. Tema tund pole pelgalt harjutuste jada, sama oluline on jooga juurde kuuluv filosoofia. Ta võiks meile elutarkust rohkemgi jagada. Olles ise pidevas arengus ja otsimises, ärgitab ta ka teisi seda tegema. Lähtekohaks sallivus."
Õpetaja õpetaja
"Elame ajal, mil hea ja kurja võitlus on väga võimas. Uskudes, oma südame häält kuulates leiame jõu ja tarkuse toime tulla, ellu jääda," arvab Holger Oidjärv. "Maailm on ääretult mitmekesine. Mina püüan olevat mõista sarnasuste ja hea kaudu, eelarvamuste ning tõketeta mõtestades ja tunnetades."
Õpetaja näeb, et meie rahva hulgas toimub mitmeid arenguid hea suunas. Inimesed tahavad olla tervemad, paremad, teadjamad. Ju on sel põhjusel ka joogatrennid muutunud äraütlemata populaarseks. "Kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja," tsiteerib Holger talle endale toeks olnud Gunnar Aarmat. "Ta ei rõhutanud seda, ei tähtsustanud üle, kuid oli vajaduse korral alati mu kõrval. Nii on ka minu treeningutes: tulevad need, kes tunnevad vajadust, kes on küpsed järgmise sammu astumiseks. Mina toetan, kuidas oskan."
Koolitatud refleksoloogina annab Holger trennis õpilastele edasi ka tarkusi, kuidas jalalaba mudides keha ja vaimu ergutada-turgutada. Ikka selleks, et inimene omal käel toime tuleks ega peaks teisi karguna kasutama.
Ruumi uuele
Et jooga on toimetulekuoskus, tõdes mees taas 90ndate alguse muutuste keerises. "Suured ootused ja kartused, ebakindlus ühiskonnas. Kõik see peegeldus inimestes. Ise kaotasin töökoha. Peataolek kadus, kui olukorda analüüsisin. Mõistsin, et tulemas on midagi uut, see saab aga vaid siis võimalikuks, kui vana teeb ruumi," meenutab Holger Oidjärv. Oli ja jäi jooga, tulid refleksoloogia õpingud. Selle kõige kõrvalt jagus jaksu peret toita, lapsed suureks kasvatada, toeks arhitektist abikaasa Katrin.
Poeg lõpetas sel aastal gümnaasiumi ning asus edasi õppima. Isa tunnistab, et laste valikutega pole alati kerge nõustuda, kuid tuleb püüda. Lapsed peavad saama võimaluse ise omi õppetükke õppida. "Aga tütar tegi mu suve lõpus vanaisaks," muheleb Holger, ise hästi-hästi õnnelik.
Oma maa, oma rahvas
Ka maamõõtja kogemusi on Holgeril endiselt vaja, tõsi, uues kuues: geobioloogias. Õpetaja on veendunud, et eestlases on varjul tohutult tarkust oma maal toimetamiseks ja püsimajäämiseks. Popp feng shui on meil endal olemas, näiteks meie igiomas suitsusaunas. Ühe aruka külamehe saun asub ilmakaarte ja veesoonte suhtes alati õiges kohas ja ka kõik algelemendid (tuli, vesi, maa, õhk) on seal kenasti tasakaalus. Sama harmooniat peaks hoidma ka enda ja muu maailma vahel. Vaimsed kultuurid on ikka arenenud üksteiselt parimat üle võttes. Uut ja võõrast ei maksa karta, enda oma ei tasu häbeneda.
Holger Oidjärv on tagasihoidlik ega pea end ise suureks teadjameheks, kelle käes on kõikide probleemide võti. Ta soovitab: "Inimene on nii arukalt loodud, et kõik vastused on temas olemas. Looja on meile eluteele kaasa andnud kõik vajalikud vahendid. Kui jagub tahet peatuda ja südamehäält kuulatada, kostavad õige pea ka vastused."
Kirgas kogemus
Varahommik Tallinna Linnateatris. Veel pisut unised näitlejad kogunevad Holger Oidjärve joogatundi. Kõik on hommikuselt sissepoole olemisega. Üks sikutab kuhjast külje alla võimlemismati, teine pehme teki. Siis maabub õpetaja. Tervitab omal vaiksel moel ja poetab igaühe ette paberi. Selle napile pinnale on ta mahutanud sigri-migri-jooniseid ja tekstijuppe mõtteteradega. Siia saab heita tunni ajal pilgu ja leida juhatust.
Harjutused on hatha- ehk pehmele joogale iseloomulikult malbe loomuga: venitus-, pööramis-, tasakaalu- ja lülisamba korrastamise harjutused, sekka lõdvestus, toeks hingamisharjutused. Siis peaaegu märkamatu üleminek uude asendisse. Selles voolavas vaikuses terveneb meel, vabaneb pingetest keha, korrastub mõttetegevus. Poolteist tundi enesekeskset pusimist möödub linnulennul. Hommikune unisus on asendunud rõõmsa helgiga. Lahkujate liikumises on tunda uut energiat ja julgust päevale vastu astuda. Enne veel paneb igaüks neist kirja sõna või mõtte, millisena ta oma õpetajat tunneb: Annab julgust ja jõudu lihtsalt olemiseks. Nagu soe klaasist anum. Inimene, kelle juures on rahustav olla, annab tohutu positiivse laengu. Abistav, võimas. Ta on õpetaja, juhatab, kuidas paremini elada. Inimene, kelle läheduses on väga turvaline olla. Kogu eelmise hooaja vältel oli üks kord, kui Holger ei saanud ise tulla ja saatis oma jüngri. Kuigi harjutused olid tehniliselt korrektsed, puudus atmosfäär. Tunne polnud sama. Mul oli kaks pingelist päeva ja pärast tänast tundi olen sellest koormast prii. Olen nii lõtv ja rahulik.
