Mann tundub esialgu ohutu: 164 cm lühike, helerohelised nööpsilmad ja krambivaba naeratus. Natuke kõhe hakkab siis, kui ta teeb suu lahti.
"Lugesin netist kuulutust, et Alaskale otsitakse suveks kelgukoerte kasvatajat. Mõtlesin, et miks mitte."
ja
"Järgmisel suvel tegin sama tööd Alaska ühel liustikul. Sinna pääses helikopteriga."
ja
"Suvel käisin langevarjuhüppeid tegemas."
ja
"Mulle meeldib mägironimine."
ja
"Otsustasin teha endale mootorrattaload."
Tundub, et Mann ei maga kunagi. Kahe tunniga jõuab ta p õ g u s a l t kirjeldada, kuidas kasvatatakse kelgukoeri Alaskal ja Teravmägedel.
See tavatu jutt algab, nagu naiste puhul sageli, soovist parandada murtud südant.
Mann Alaskal
21aastaselt läks Mann lahku oma esimesest armastusest. See on teadupärast maailma lõpp.
Esialgu polnud Mannil mingit plaani, kuidas minna eluga edasi. Siis leidis ta internetist veebilehe, millel rippus kuulutus, et Alaskal otsitakse kelgukoerte kantseldajat ja eelnev kogemus pole oluline. Küll aga manitses tekst, et valmis peab olema pikkadeks päevadeks ning kõvaks füüsiliseks pingutuseks. See Manni ei morjendanud. Poole aastaga korraldas ta endale USA tööviisa ja lendas ookeani taha.
Asula, kuhu Mann pidi jõudma, kandis nime Skagway. "Linn" oleks sulaselge liialdus, sest Skagway's elab alaliselt alla 900 inimese. See number kahekordistub suvel, mil vajatakse hädasti lisatööjõudu. Ühe turismihooaja jooksul peatub Skagway's enam kui 900 000 puhkajat. Neid tuleb toita ja lõbustada. Üks võimalus on sõit koerarakendil ning säärasesse laagrisse Mann tööle võetigi.
Kutside hingeelust teadis Mann üht koma teist. Tema ema on Kohtla-Järvel koerteklubi juhataja. "Nii et ma olen lapsest peale teinud taskuraha sellega, et käin näitustel abiks." Kodus oli Kupinskajatel 80kilone bernhardiin Karina. Pärast seda leebet koeradaami aga viis-seitse Jaapani chin'i, pisikest lömmkoonuga peni.
Kelgukoertega surus Mann terekäppa alles Alaskal. Käppi oli laagri peale kokku 4x300 ning tööpäeva hommikul ärkas Mann kell 5.45, et süüa hommikust ja sõita nende omanikke kantseldama.
Kantseldamine algas jootmisest-söötmisest. Neile loomadele mõeldud ninaesine sisaldab peaaegu 40 protsenti proteiine. Mann teab öelda, et võidusõitude ajal kulutab üks koer päevas kuni 12 000 kalorit, mis on kuue täiskasvanud inimese päevane norm. Rasv ei jõua ladestuda, kelgukoerad on puhas lihas.
Söötmine ja jootmine oli Manni kohustustest murdosa. Ta kühveldas junne, mängis kutsikatega, puhastas loomade kasukaid ja käppasid. Ent põhiline aur kulus penide rakendamisele ja kelgu kõrval kaasa jooksmisele, et ükski loom ei saaks omavolitseda. Ülienergilistel koertel peab hoidma pilku peal, sest nad kipuvad kinnitusi ja köisi läbi närima ning võivad minna kaklema. Juhtloomaks treenitakse leebemad ja kuulekamad, kes tõesti suudavad seisma jääda, kui kõlab käsklus. Suvalisi loomi ei tohi kõrvuti rakendada, see on raudreegel. Sestap peab teadma igaühe kiikse.
Suve ainuke tõsine tööõnnetus juhtuski Mannil siis, kui ta pandi paari võõra koerajuhiga. "Üks abielupaar töötas alati koos, aga mees sõitis korraks ära. Nii et ma töötasin Caraga, aga ma ei tundnud ta koeri!"
Üks Cara rakendi emastest oli Dolly, kelle kohta Mann ütleb "peast kergelt segane". "Selline põiklev ja kartvalt agressiivne. Pelgas kõike, aga kui tundis, et midagi juhtub, püüdis naksata." Turistid olid kohal ning sõit hoos, kui Mann nägi, et rakend ei võta ümberpöördel kurvi välja ja vajab natuke suunamist. Ta jooksis ligi, et haarata põhiköis, aga Dolly ehmatas. Mõne sekundiga suutis ta teha ringi ümber Manni ning mässida tüdruku köiepuntrasse. Jalamaid keeras Mann end kõhuli ja kattis pea. Kohe sööstiski tormakas kari temast üle. Otsustav pilk üles ja Mann registreeris kelgu suuna. Välkkiirelt rullis ta end eemale. Olukord lahendatud!
"Turistid filmisid kõike ega saanud arugi, et see oli mul esimene kord taolisse olukorda sattuda," naerab Mann. "Asi toimus nii kiirelt ja professionaalselt."
Netipäevikusse sissekannet tehes püüdis Mann kirjeldada seda lugu võimalikult ohutuna. "Ma ju teadsin, et Eestis ema loeb..."
Mann Alaskal, 2. osa
"Inimkatsete laboratoorium," ütleb Mann laagrielu kohta Denveri liustikul. Teine suvi Alaskal näitas kätte füüsilise taluvuse piiri. Mannil ütles tervis üles ja ta tuli Eestisse tagasi enne plaanitud aega.
Töö algas hommikul kell kuus ja lõppes üldjuhul õhtul kaheksast. Iga koera õrna nina, kõrvu ja jalgevahet pidi kolm korda päevast hõõruma päikesekreemiga, mille faktor 50. Liustikujäält peegelduv valgus põletas koeratalitajatele näkku prillide piirjooned. Lisaks koerte eest hoolitsemisele aitasid kõik meeskonnaliikmed käimlat puhastada, toitu teha, nõusid pesta ja koristada.
24 tundi päevas ja kuus päeva nädalas pidid elama teistega koos, seitsmes päev anti puhkuseks. Õhtul viis kopter Manni liustikult alla ja Mann tegi... täitsa tavalisi asju. "Käisin duši all, panin riided pesema ja siis kuivatisse. Käisin poes ja ostsin midagi, mida liustikul polnud. Laenutasin lõõgastumiseks filmi ja siis oligi aeg üles tagasi minna."
Paar-kolm nädalat polnud sel tempol vigagi, ent siis hakkas tunda andma, et inimesed ei puhka välja. "Mõne korra jõudsime õhtul 20.30 istuda päikese kätte, kui oli ilus selge ilm. Mina õlut ei joo, aga teised võtsid siis õlle kätte. Istusime ja ootasime, kuni päike läks mägede taha."
Ülepinge tõi kaasa konfliktid ning tervisehädad. "Mul olid pea- ja kõhuvalud, "päevad" jäid ära," meenutab Mann. Vajalikku arstiabi oli raske saada.
Kõigepealt pidanuks helikopter tüdruku viima Skagway'sse. See eeldas selget taevast, ent väga sageli kerkis udu. "Kõik liustikul olijad andsid allkirja paberile, mis ütles väga lihtsalt, et kui sa murrad oma jala ja parasjagu on pilved maas, siis oled liustiku peal nii kaua, kuni pilved lähevad laiali ja helikopter saab tõusta. Selle riski pidi igaüks võtma," seletab Mann eriliste emotsioonideta.
Skagway' meditsiiniõe juures tulnuks Mannil oodata väikelennukit, mis viiks ta uuringutele Juneau haiglas - linnulennult umbes 160 kilomeetrit eemal. Ka lennuk ei tõusnud udu korral. Mann valis lihtsama tee ja hakkas sööma valuvaigisteid.
Juulis sai koertejuht, kellega Mann töötas, laagrist sule sappa. Majandustulemused polnud piisavalt head, et hoida liustikul nii mitut rakendit. Seni vapralt vastu pidanud Mann otsustas silmapilk Eestisse tagasi sõita. "Jube paha oli minna poole hooaja pealt, aga... mul polnud õrna aimugi, mis mu tervis teeb. Tahtsin Eestisse, oma arsti juurde. Ja olin väga tüdinud."
Mann Teravmägedel
Jaanuar leidis Manni Teravmägedelt, Longyearbyenist. Teravmägede ABC: tegemist on Norrale kuuluva saarestikuga Põhja-Jäämeres, mida jaanuaris hoiab oma rüpes polaaröö.
Jälle koerad, jälle turistid, jälle natuke teistmoodi. Väljaspool Longyearbyenit ei tohi püssita liikuda, sest ringi hulguvad jääkarud. Põhjapõdrad ka, aga nende pärast pole kuigivõrd vaja muretseda.
Taevast jooksid üle virmalised, linnas kiunusid mootorsaanid. Inimesed võtsid elu rahulikult ega kurnanud kedagi ülekeevate emotsioonidega. Koeradki olid rahulikumad kui Ameerikas. Või, noh, vähem häälekad, aga varmad omavahel purema.
Siin puhus tuul ning temperatuur langes kümneid kraade alla nulli, nii et külmakahjustuste vältimiseks kandis Mann maski. Veerandtund selleta, ning ta põskedele ilmusid kurjakuulutavad valged laigud. Õnneks ei midagi püsivat.
Mann Eestis
"Sügisel mõtlesin, et õpin Tartus natuke bioloogiat, siis lähen Teravmägedele ülikooli ja proovin sealt edasi saada Antarktikale," räägib Mann. Plaanid muutusid, sest ta sai Tallinnas tööd.
Nüüd teeb Mann äripäevadel veebirakendusi ja sõidab nädalavahetustel pealinnast Tartusse, kuulama ajakirjanduse magistriõppe loenguid. Novembris sai ta 24aastaseks ja avaldas Alaska-lugudest raamatu.
Mann ütleb, et talle meeldib Eestis väga. Siin saab rääkida eesti keelt ja see on maailma kõige ilusam. Ent ülejäänud maid peab ka uurima.
"Järgmisel aastal lähen Alaskale tagasi, kui just midagi muud ette ei tule." Antarktika, näiteks.
