Muhu sussi moonid ja murtudsüdamed, sokkidesse kootud Kihnu kampsuni- ja Setu käisekirjad, eri kihelkondade säravad seelikutriibud – kõik see on nii väga Eesti oma, et uhke soki- ja põlvikukandja ilmselt ei mõtlegi: küllap see on ka üks geniaalne äriidee. Liiati ei jaksa sokimeistrid ise rahvarõivamustreist inspireeritud ja algselt kunstiakadeemia tudengite kavanditest sündinud sokkide populaarsust ära imestada.
Ajarännak ja moodsad masinad
Kui kunagisest Punasest Koidust (sünd Rauaniit) sai SUVA, tuli vabrikurahval tihti seletada, et uus nimi pole üldsegi suvaline. “Tegelikult on see ju tuletatud SUkaVAbrikust ja teinekord oleme ka naernud, et see on lühend Suurepärasest Valikust,” ütleb koduturu müügidirektor Kristel Idol säravalt naeratades. Et uue nimega oli rahval algul üksjagu nõutust, lasti käiku reklaamkotid tekstiga “Mul on SUVA, sul ei ole”.
“Nüüdseks on sellest saanud küll igati väärikas nimi,” kinnitab päikeseline disainer Leila Tamm, ülimenukate Muhu sokkide autor, kelle süda hüppab rõõmust i g a kord, kui ta kellegi jalas oma loomingut märkab.
Rännak SUVA vabriku treppidel Tallinnas Balti jaama lähistel Kotzebue tänaval pole aga siiski matk nii kaugesse aega tagasi, kuhu viipaksid meid ehk vanarahva iidsed mustrid. Ent Punase Koidu päevist on siin küll aeg justkui seisma jäänud. Lausa nõnda palju “nõukaaegset” hõngu on ses majalahmakas, et Kristel Idol peab vajalikuks märkida: “Kõige nüüdisaegsemad ja euromad on siin vaid masinad ja me tooted. Me polegi muusse investeerinud, sest oleme alati olnud kohe-kohe kolimas.” Viimase suure ostuna soetas SUVA endale soomlaste perefirma Vendi – kaubamärgi, tänu millele on neil nüüd lihtsam Soome turul tegutseda. #kast#
Kahesäärsete sukkpükste saladus
Neljanda korruse moodsad, diskidelt koemustreid lugevad kudumismasinad saavad ise endaga mürinal hakkama, eemalt vilksatab vaid mõni inimhing. Kristel Idol: “Kudumises on meil siiani öised vahetused, sest suurtellimused on otstarbekas kohe ära teha, mitte masinaid vahepeal seisata. Ja vahel tuleb töötada ka nädalavahetustel.
Ta tõstab ühe masina kõrval olevast kotist välja Muhu linnu mustriga pika sukasääre ja esitab suure ringi küsimuse: kuidas sellest sukkpüksid saab? Õige vastus: värvel on juba olemas, tuleb säär lahti lõigata ja koos vaheliistuga liita sellele teinegi säär. Sukkpüksid ongi kõige töömahukam tootegrupp: vaheliistud õmmeldakse õmblusmasinail nii-öelda käsitsi ka kõige õhematele sukkpükstele!
Kui ekskursandid aga leiavad üht lastesukka imetledes, et naistelgi võiks valik olla veelgi värvirikkam, noogutab Kristel: “Majandussurutis mõjub me ärile hästi – kui naised ei saa lubada endale uusi kostüüme, siis ostetakse rohkem aksessuaare, ka sukkpükse, sukki ja põlvikuid.”
Noormehedki pole häbenenud laatadel kurta, et kannaksid toreduse pärast midagi värvilisemat ja lõbusamat, ent kõik, mis on andekas ja põnev, lõpeb naiste numbritega ära. Nii on tasapisi sugenenud ka meestevalikusse erksaid toone. Samas teab Kristel, et kaubanduskettide ostujuhid ei võta paraku meesteosakonda kuigi kerge südamega punaseid ja kollaseid sokke...
Liistule ja auru alla!
Ringkäik viib meid aga keerdtreppi pidi alla värvikotta, kus on säilinud spetsiifiline värvisoolade ja kemikaalide lõhn. Vanasti värviti siin sukkpükse, ühes hiigeltrümlis 3000 paari korraga! Enam seda ei tehta, sest värvitud lõngad on muutunud soodsamaks ja mõistlikum on neist kududa. Kui aga etiketil on kirjas “kammpuuvill”, siis tähendab see eriti kvaliteetset materjali: kõik pikad puuvillakiud on läbi kammitud.
Järgmises ruumis on õhus auru ja naised tõmbavad jalakujulistele metall-liistudele sokke, mis sõidavad vormimismasinasse. Sukkpükstega ametis olev proua teenib Kristeli suure imetluse: “Proovisin esimesel aastal ka ise selle töö ära. Kui sokkide liistule tõmbamisega saaksin veel hakkama, siis sukkpükstega jääksin küll nälga! See on ikka paras pusimine: kui sa säärel jooksva mustri valesti vormile tõmbad, siis hakkab see ka jalas viltu jooksma!”
Veel kergelt ahjusoojad sokid sõidutatakse lõpuks pakkimisruumi etiketistamisele. Transpordivahendiks on nii vana ja auväärne lift, et sel puhul tuleb alati kohale kutsuda ka liftitädi.
Kui taasiseseisvumise esimestel aastatel töötas sukavabrikus veel 1200 inimest, siis nüüdseks on jäänud töölisi-kontorirahvast 160-170 hinge. Kristeli sõnul ei mõista enamik siinseid töölisi eesti keelt. “Paljud tulid omal ajal Valgevenest. See on ju suuresti koha peal õpitav töö, poolmeistreid ja tehnolooge ei koolitatagi kuskil. Uute masinate ostul saatsime seitse inimest Itaaliasse praktikale, aga neist on nüüdseks tööl vaid kaks.”
Disainer Leila on lõpetanud kunstiakadeemia ja kiidab peatehnoloog Eve Vaidlat, kes ta välja koolitas. Teades täpselt masinate võimalusi, saab ju kunstnik lasta fantaasia vabalt kappama, ei takerdu hirmu, kas kõik ta säravad ideed ikka teostuvad. Kuigi masinal on ikka ka oma üllatusi varuks.
