Pariislane ei tähenda prantslast ning Pariisis sünnitunnistuse saanud elanikke on siin vähem, kui arvata võiks. Kunagi ei tea ette, millal kellestki meist võib saada pariislane...
Urmas tuli Prantsusmaa pealinna, et töötada aastake rahvusvahelises moeajakirjas Citizen K. Tudeeris siis Pariisi moeinstituudis (IFM) moe- ja tekstiilijuhtimist, omandas perfektselt prantsuse keele. Ajal, kui Eestis ilmus Urmase raamat “Minu Pariis”, et anda lõbus ülevaade tema tudengiaastatest ja jagada vajalikke näpunäiteid Pariisi minekuks ja seal elamiseks, pakkus luksustööstus talle tööd Armani parfüümidivisjonis.
Pärast tööpäeva istub Urmas rahvast kihava Pompidou keskuse kõrval välikohvikus ja tellib endale enne kinno minekut kerge õhtueine. Prantsusmaa rahvusliku uhkuse, L’Oréal’i kindlal palgal töötaval Urmasel (konkurss sellele töökohale oli lausa kole!) on laupäev ja pühapäev vabad, et õppida hispaania keelt, käia disainiturul või näitustel.
Millisteks harrastusteks sul veel aega jääb?
Tavaline töönädal on võrdlemisi rutiinne: kontorisse-koju-trenni. Käin regulaarselt ujumas. Sõbrad juba teavad mu trennipäevi peast ja naeravad, et neil päevadel pole mõtet mind õhtusöögile ega mujale kutsuda. Mu selle suve projektiks on õppida korralikult purjelauaga sõitma!
Olen oma elu proovinud sättida nii, et töö ühtiks harrastusega. Mood ja meedia kui popkultuuri fenomenid on mind alati köitnud, nende ümber tiirleb ka suur osa mu elust. Kaudselt on tööga seotud ka filmid, näitused, raamatud, millega end kursis hoian.
Kas viljeled ka luksustööstuses ametis olles rohelist eluviisi?
Muidugi! Kontoris on näiteks üleval sildid, et väljumisel kustutage tuled, ja mul on tunne, et vahest olen ainuke, kes seda teeb. Samuti kogun büroos kokku oma kirjapaberi, mille teine pool kasutamata, et lasta see siis uusringlusesse. Keeran duši all seebitamise ajal kraani kinni, selekteerin prügi, proovin tarbida mahe- ja ökotooteid ning poes käia oma kotiga. Võimalusel väldin üleliigseid pakendeid, ka luksuspoodide paberkotte. Või siis taaskasutan neid prügikottidena. Tööle sõidan metrooga, hea ilmaga kasutan Pariisi kuulsa avaliku rattalaenutuse teenuseid. Kvaliteetsete, tõelise lisaväärtusega riiete ostmine on samuti üks osa rohelisest eluviisist. Nende tootmiseks on kulutatud vähem energiat ja toorainet, tööline on paremat palka saanud, pealegi kannan sellised riided n-ö lõpuni ja nii tekib vähem prügi.
Kindlasti peavad suurkontserni töötajad esinduslikud välja nägema. Kuidas sina oma tööriietust valid?
Karjariietumine ja põhimõtted stiilis nii pole kombeks on minus alati mässu tekitanud. Otsin viisi, kuidas minna galantselt ümber keeldude-käskude. Õnneks on mu töö selline, et ei nõuta ülikonna-lipsu kloonikostüümi nagu agent Smithidel Matrixis. Täisülikonda kannan harva, aga lipse lausa armastan. Käin nii, et oleks korrektne, aga oma kiiksuga.
Hoiatad inimesi vulgaarsuse eest riietuses. Mida sa tahaksid muuta näiteks Tallinna tänavapildis?
Igal inimesel on õigus käia riides nii, nagu ta tahab – ja lasta teistel sedasama teha. Kuid seejuures ei maksa solvuda, kui teda peetakse siis kellekski, kes ta tegelikult ei ole, sest rõivastuskoodid on saatnud teistsuguse signaali. Soovitaks rohkem iseseisvust ja loovust. Muidugi on riietus pealiskaudne, kuid tänapäevases ühiskonnas on see esimene muljekujundaja!
Jätame palga kõrvale – mis sinu hinge Pariisis kinni hoiab?
Suurlinna elu! Näitused, galeriid, kinod, teater ja kontserdid ning siinsed inimesed. Kultuurihulk kombineerituna professionaalsete võimaluste, siinse toidu, infrastruktuuri, silmailu, mitmekesisuse ja inimliku suurusega teevad Pariisist ühe elamiseks suurepäraseima koha maailmas. Kui muidugi on olemas töö, mis kultuuri jaoks raha jätab. Ja kui on aega.
Peale selle muidugi siinne kosmopoliitne meelsus. Linnaühiskond versus külaühiskond, kus kõigile läheb teiste elu iseenda omast rohkem korda. Pariisis nagu ka teistes suurlinnades on inimesed iseseisvamad ja enesekindlamad, näiteks julgevad teha komplimente. Viisakus ei ole häbiasi ning vabandamine ei võta tükki küljest. See on vähim, mida teha, et nii tihedalt koos elamine kulgeks võimalikult valutult.
Mida soovitad noortele eestlastest moeloojatele?
Noortel talentidel endil tuleks olla aktiivsem. Kui ise ei tegutse ega proovi, ei tule ka keegi sind kättpidi talutama. Prantsusmaa mainekaima, viimase Hyère’i moekonkursi panid kinni meilgi tuntud Mareunrols Lätist ja nii said nad n-ö industrys üleöö endale koha. Selleks, et kuskile jõuda, ei saa ennast Eestiga piirata. Praegu on ju võimalusi tohutult – muidugi soovitan minna välismaale edasi õppima.
Sa oled nüüd lõpetanud Pariisi moeinstituudi. Kas tuled Eestisse tagasi?
Paraku oleks mul Eestis oma erialal praegu raske tööd leida. Ja selleks, et iseendale tööandjaks olla, pean veel rahvusvahelisel tasandil kogemusi omandama. Kuid Eesti on loomulikult minu kodumaa, käin näiteks alati valimas.
Eesti looduse vastu ei saa miski! Kesk-Euroopas on rahvastiku tihedus hirmuäratav – siin ei kujuta keegi ette, et inimene võib Eestis olla kuskil saare maalilises looduses täiesti üksi. Kui luksusest rääkida, siis see on tõeline luksus!
