"Jakob on mulle nii oma, et minule on ta minu laps," ütleb Keiu Kaljujärv (27). Muidugi on - kuigi mitte bioloogiline, vaid lapsendatud.

Hannes (44) ja Keiu Kaljujärv said poja õige kummalist teed pidi: poisi bioloogiliste õdede kaudu. Nimelt oli Keiu sõbranna lapsendanud lastekodust kaks õde. Ja pool aastat hiljem kuulnud, et tüdrukute bioloogiliselt emalt võeti äsja ära ka kahekuine poisslaps. "See on jube, kui poiss lapsendatakse kuskile kaugele ning õed ja vend üksteist ei näe," ahastas sõbranna.

Lapsendamise mõte oli Keiu peas keerelnud varemgi, kuigi surmkindlalt polnud ta selle kasuks veel otsustanud. Jah, ta oli juba aastaid last igatsenud ning kuigi arstid soovitasid veel oodata-proovida, kippus Keiu kannatus katkema.

Nii panidki Kaljujärved end Tartu maavalitsuses lapsendamise järjekorda - arvates, et nendeni jõuab järg kunagi aastate pärast. Ja siis korraga, vaid kaks kuud hiljem, kõneles sõbranna äsja vanemateta jäänud beebist. Keiu ja Hannes mõtlesid ruttu, otsustasid ruttu - ja Keiu jõudis lastehaiglasse, kui Jakob oli seal olnud vaid 3-4 päeva. Lapsendamise vormistamisele kulub tavaliselt mitmeid kuid. Et beebi ei peaks sel ajal lastekodus olema, võtsid Kaljujärved Jakobi esmalt enda juurde kasuperehooldusega.

Kuna õdede-lugu kuuldes oli kohalik vallavalitsus mõistvalt nõus tegema erandit, õnnestus Kaljujärvedel lapsendamine ebatavaliselt kiiresti. Reeglina tuleb aga oodata järjekorras - seda kauem, mida väiksemat last soovitakse. Lapsendada-soovija võib ennast kirja panna mitmes maakonnas, nii suureneb võimalus leida last rutem.

Tallinna linnavalitsuse hoolekandeosakonna spetsialisti Lea Mölli hinnangul tuleb Tallinnas oodata alla aastast last umbes poolteist aastat. Vanema lapse võib saada ka kiiremini, aasta või poole aasta jooksul. "See on täiesti normaalne. Ega see poleks ka õige, et inimene tuleb uksest sisse ja saab kohe lapse," tähendab Lea Möll. Pole ju ka bioloogiliste lastega nii, et hommikul tuleb lapseisu, lõuna ajal jääd rasedaks ja õhtul sünnitad.

Paljud lapsendajad seavad eeltingimuseks: ainult terve laps! Ka Hannes Kaljujärv kinnitab: "Kui ma oleks näinud, et laps ei ole terve, poleks teda võtnud. See on jõhker, aga minu elu on minu elu."




Kaksik lapsendas kaksikud

Enamik lapsendajaid on keskealised abielupaarid, kel endal pole õnnestunud last saada. Nagu tallinlased Marju (34) ja Martin (35) (nimed muudetud), kes üritasid saada last viis aastat. Kaks aastat sai Marju viljakuse suurendamiseks hormoonravi - kuni ta kohutavate peavalude tõttu tabletisöömise katkestas. Emakasisene viljastamine, kunstlik viljastamine - ei midagi, ei midagi... "Tundsin, et tahan lapsi kasvatada, mitte mõelda, miks ma rasedaks ei jää," ütleb Marju.

Kohtudes lastekodus kahe rüblikuga, õe ja vennaga, ei tundnud Marju mitte vähimatki. Ütles pärast kohtumist EI. "Mõtlesin õudusega, kas see hakkabki nüüd niimoodi olema: et ma kõnnin ühest lastekodust teise, nagu valiks kutsikat," meenutab ta.

Kui aga teisest lastekodust kutsuti Marju vaatama pooleteiseaastaseid kaksikuid, poissi ja tüdrukut, tundis ta kohe südames jõnksatust. "Kaksikuid saada oli minu eluunistus," ütleb Marju, kel on ka endal kaksikvend.

Väikelasterühmas sagis ringi 11 põngerjat. Kasvataja küsis: kas tunnete omad teiste seast ära? Marju vaatas ja tundiski: "See poiss. Annaks Jumal, et see tüdruk!" Jah, olidki just nemad. Marju puhkes õnnest nutma.

Lapsed küll alguses võõrastasid, kuid see möödus pärast kolme koosveedetud nädalavahetust. "Tüdruk oli alguses nii tõsine, pisar kogu aeg silmanurgas," meenutab Martin. Lastekodust lahkudes ei valanud aga kaksikud ainsatki pisarat, naeratasid ja lehvitasid kasvatajatele.

Martin töötab niigi peamiselt kodus, Marju jäi lapsehoolduspuhkusele. "Kodusolemine on niivõrd vajalik, just usalduse pärast. Ma ei kujuta ette, kui oleksin käinud tööl edasi ja viinud nad lasteaeda või andnud hoidjale, kas nad siis oleksid meile kolme kuu pärast öelnud emme ja issi, " ütleb Marju.




Pensionifond ei lase magada

Seaduse silmis on lapsendaja igapidi täieõiguslik lapsevanem - ainult mitte rahaliste toetuste suhtes. Lapsendaja saab sünnitoetust ainult siis, kui laps on noorem kui aastane ning tema bioloogiline ema pole seda välja võtnud.

Peretoetuste seaduse eelnõus on kavas lisaks mitme lapsetoetuse suurendamisele tekitada ka ühekordne lapsendatud lapse toetus: 6000 krooni. Riigikogu kantselei majandus- ja sotsiaalinfo osakonna nõunik Andres Siplane peab tõenäoliseks, et see seadus jõustub 2003.aastast.

Dekreetpuhkuse raha on õigus saada ka alla aastase lapse lapsendajal. Ent poja eest ei saanud dekreediraha ka Keiu, olgugi et Jakob oli lapsendamise ajal alla-aastane. Erakordne lugu jällegi: vaevalt kuu-poolteist pärast Jakobi kasuperelepinguga koju toomist avastas Keiu, et ta ootab last. Nii et Jakobi lapsendamise kohtuotsus jõustus samal päeval, kui Keiu läks rasedana dekreetpuhkusele.

Hannes tähendab nördinult: "Ametnik ütles, et paber näitab, et nad on kaksikud, ma ei saa mõlema eest dekreediraha maksta. Kaksikud, kellel on 11 kuud vanusevahet! See on ju nõme."

Keiu ja Hannes olid küll varemgi arutanud, et see oleks ju tore, kui hiljem neile veel laps sünniks - aga et see juhtus nõnda ruttu? Kuidas hakkama saada, kui lastel on nii väike vanusevahe? Ent esimene shokk möödus. Praegu kinnitab Keiu, et kui oleks võimalik otsast alustada, ei teeks ta mitte midagi teisiti. Olgugi et praegu on pisikeste Jakobi (1 aasta 10 kuud) ja ja Saaraga (11 kuud) sekeldusi ja sebimist nii päeval kui öösel.

"Praegu on need uneta ööd paras valu ja vaev," ütleb Hannes. "Sellepärast on pidev väsimus, paratamatult tuleb paljust loobuda: paljud raamatud jäävad lugemata, ma ei jaksa televiisoritki vaadata, langen nagu laanekuusk. Magamatus hakkab mõjuma ka tööle - olen proovis nagu zombi, kui meeled peaks ergud olema."

Hannes nimetab muigamisi Saarat ja Jakobit oma pensionifondiks. Põhjendus on lihtne: muidu ta ehk isegi koguks midagi, aga nüüd kulub kogu raha laste peale. Ega ta oma elu üle ei kurda. "Kõik on hea," kinnitab Hannes ja soovitab teistelegi lapsendamisest mõtlejatele: "Lapse omaksvõtmise hirm on alusetu hirm. Aga kes väga kardab, kartku edasi ja ärgu võtku last. Ja kes tahab võtta, see ärgu kartku."




Padjaga saladust ei varja

Suuremana lapsendatud lastel on mälestusi enne uue ema-isa juurde jõudmist. Ent kas peaks lapsendamisest rääkima ka tibunoorena uude perre jõudnud lapsele, kes mingit muud kodu ei mäleta? Keiu ütleb: "Mulle tundub, et kui ma seda lapsele ei ütle, siis ma valetan talle. Tahan seda talle öelda nii vara, kui ta sellest aru hakkab saama. Psühholoogid ütlevad, et juba kolme-nelja aastasele võib hakata seda lapse moodi seletama."

Lea Möll on rääkinud mitme lapsega, kes kuulsid tõde oma lapsendamise kohta kõige hellemas eas, teismelisena. "Kõik nad ütlevad, et see oli nende jaoks kohutavalt suur shokk. Et nad oleksid tahtnud seda kuulda oma vanematelt."

Paarikümne aasta tagusest ajast mäletab Lea Möll neidki naisi, kes mängisid maha tõelised rasedused. Kas just kleidi all patja kandes, aga lohmakaid riideid küll. Leidus neidki, kes vahetasid saladuse hoidmiseks töö- ja elukohti.

Aegamööda on aga suhtumine muutunud. "Viimase kolme-nelja aasta jooksul ütlevad 75-80 protsenti lapsendajatest, et nad ei hakka seda lapse eest varjama," ütleb Lea Möll. Selle protsendi hulka kuuluvad ka Marju ja Martin. Kuitahes kiivalt varjad - ikka võib juhtuda, et naabrid arutavad seda omavahel, laps kuuleb pealt ja läheb ütleb liivakastis teisele lapsele. "See lõhuks laste usaldust meie vastu," tähendab Marju. Nad kavatsevad lastele tõtt rääkida kohe, kui nad on juba piisavalt nutikad, et küsida "kas ma olin sinu kõhus?"

Ei olnud kõhus. Küll aga ema südames. On sel siis suurt vahet?






Mida peab lapsendamiseks tegema?

Astud lastekodusse sisse ja teatad: selle lapse ma võtan! Maksad riigilõivu 60 krooni ja ongi korras? EI!

1) Tuleb panna end järjekorda kohaliku maavalitsuse sotsiaalametis lastekaitsetöötaja juures. Rääkida, millist last oleksid valmis lapsendama: kui vana, kas ainult üksikut last või ka mitut õde-venda koos jne.

Lapsendaja peaks olema vähemalt 25 aastane, erandlikult võib kohus lubada lapsendajaks olla ka nooremal täisealisel isikul. Vanusevahe peab siiski olema bioloogiliselt mõeldav: soovitavalt lapsest 15-40 aastat vanem. Kui abielupaaril on erinev vanus, siis võetakse kuldne kesktee.

Eelistatud on abielupaarid, kuid lapsendajate hulgas on ka üksikuid naisi. Üksikut meeslapsendajat pole Lea Möll oma 22 tööaasta jooksul veel kunagi kohanud.

2) Järgneb pereuuring. Kolm aastat Tallinnas adoptiivperede uuringuid teinud Viiu Orgmets pole öelnud seni kellelegi lõplikku EI-d, küll aga mõnikord soovitanud lapsendamisega oodata. "Näiteks kui naisel on abikaasa välismaal ja meie seisukoht on selline, et abikaasa äraolekul naine lapsendada ei saa. Mees peaks ka enne last nägema. Või kui perel on ees korterivahetus või majaost, siis ootame, kuni see on lahenenud," selgitab pereuurija.

3) Korjata kokku patakas pabereid: lapsendaja arstitõend (üldarst, psühhiaater), töötasu- ja elukohatõend. Kindlat ruutmeetrite ega palganumbrite numbrit pole, oluline on toimetulek. Vaja läheb ka karistusregistri tõendit, et lapsendaja pole kohtulikult karistatud.

4) Tuleb oodata. "See ei ole nagu leiva- ja saiajärjekord, konkreetsele lapsele otsime sobivaid lapsendajaid ikka kolme-nelja mõnda aega oodanud pere hulgast," ütleb Lea Möll. Perele näidatakse korraga ainult ühte last, kuigi väikelastekodus võib olla korraga rohkemgi vabu lapsi. Lea Möll selgitab: "Põhimõte on see, et me otsime lapsele peret, mitte perele last."

Kümneaastast ja vanemat saab lapsendada ja tema nime muuta ainult siis, kui ta ise on nõus. Arvestatakse ka noorema lapse soovidega, kui tal on piisavalt mõistust, et toimuva tähendust taibata.

5) Lõplikult otsustab lapsendamise kohus.