"See hirmutab, kui väike alla kümneaastane tüdruk tuleb mulle rääkima, et seal kuurinurgas vedeles surnud inimene, soolikad väljas," ütleb tallinlanna Anne Sütt (59).
Perevägivald, alkoholism, narkomaania, lapse hooletusse jätmine - peab olema tõsine põhjus, et last tema bioloogilistest vanematest eraldada. Ja oleks tobe arvata, et nii rängad asjad libisevad mööda lapsukeste ümaraid põski maha ilma jälgi jätmata.
Pärnumaa Kasuperede Ühingu tegevjuhil Andres Siplasel on õnnestunud kasuperedesse paigutada umbes 50 last - aga ainult "head last". "Kui on kooliealine laps, kelle käitumine on halb - ta on koolis istuma jäänud ja varastab-valetab-suitsetab, mida kõike - siis sa ei leia talle kasuperet. Niisugused lapsed jäävad lastekodusse," nendib Siplane.
Trolliga sõitma ja loomaaeda
Anne Sütt ei julgenudki punkrite asjatundjat kasulapsendada. Tema kasutütreks sai hoopis Eliina Sinimägi (16), orvuks jäänud Pärnu piiga. Kelle esimene lause oli: "Las ma teen endale kõigepealt selgeks, mis on tramm ja mis on troll". Tüdruk oli nimelt elus esimest korda Tallinnas. Kalakonserviga võileivad ja shokolaad, ampsude vahele natuke juttu, ja trolliga sõitma nad läksidki. Et kõik ikka ilusti selgeks saaks, sõitsid nii tavalise kui lõõtsaga trolliga.
Nüüdseks on Eliinal linnaliiklus ammugi selge, on ta ju kasuema juures elanud jõuludest saati. Kodus kestab aga veel teineteisega kohanemise aeg. Eliina tähendab: "Kui ma midagi nähvaki ütlen, siis inimene solvub ja mõistab valesti." Anne usub: "Kui liiga libedasti läheb, siis ei ole ka kõik korras, mingid teravad nurgad peavadki maha minema".
Kuidas Eliina end uues kodus tunneb? "Mina ei tea," kehitab tüdruk õlgu. Anne ruttab lisama: "Tal on omavanuseid sõpru vaja." Jah, kaks mängukaru võttis Eliina küll Tallinna kaasa, aga kõik vanad sõbrad jäid Pärnusse ja uusi ta veel leidnud ei ole.
Poole õppeaasta pealt soostus kahe "kahega" tüdrukut vastu võtma vaid täiskasvanute gümnaasium, kus ta on klassi pesamuna. Koolitunnid on kahel päeval nädalas, paar tundi korraga. Muul ajal vaatab telekat, lappab raamatukogus ajakirju ja ootab suve.
Üksilduse leevenduseks on Eliina käinud vahel ka Pärnus sõpradel külas. Kasuemal pole selle vastu midagi. "Kui me teineteist usaldame, siis miks ma peaksin teda keelama," ütleb Anne.
Koos on nad käinud teatris ja Anne maakodus. Tahtsid loomaaeda ka minna, aga kahjuks oli sant ilm. Eks sinna jõuab siis teinekord.
Vajatakse elukutselisi kasuvanemaid
Kasuema Annele meeldib nüüd hulga rohkem kodus olla kui enne Eliina-aega. "Tuled koju - keegi räägib. Tuled - kartulid on keedetud," rõõmustab ta. Kui nelja aasta eest suri Anne abikaasa, jäi ta koju päris üksinda, sest lapsi neil ei olnud.
"Mõtlesin, kas võtta endale uus meesterahvas kõrvale, aga leidsin, et mina vahetama ei hakka, mul oli üks mees ja jäigi üks. Siis mõtlesin, et miks ma ei võiks mõnele noorele inimesele kodu pakkuda," räägib Anne.
Andres Siplane jagab kasuvanemate motiivid laias laastus nii: kolmandik peresid on lastetud, teisel kolmandikul on "pesa tühi", sest lapsed on täiskasvanuks saanud. Kolmandikul on mingi muu põhjus, näiteks on peres niigi kümme last, ning ema mõtleb, et vahet pole, võib ju ühe veel võtta.
"Vaja oleks ka professionaalselt motiveeritud peresid," rõhutab Siplane. Paljudes heaoluriikides on olemas mõlemad variandid: "tavaline kasupere", kes kasvatab "häid lapsi" ja saab riigilt väiksemat toetust. Ja professionaalne kasupere, kes teeb "raskeid" või puudega lapsi kasvatades tõsist tööd ning kelle palk on tööle vastav.
Pärnus hooldusperede liikumise algatanud Valter Parve sõlmis Eestis teadaolevalt esimese kirjaliku kasuperelepingu 1993. aasta maikuus. "Olime ajast ees, maksime kasuemadele palka ja riigile sotsiaalmaksu," meenutab Parve. Praegune kasulapsetoetus on mõeldud ainult lapse peale kulutamiseks. Pärnakad maksid lisaks sellele toona kasuvanemale palgarahaks 250-350 krooni kuus, sõltuvalt lapse "raskusest". Suur see summa küll polnud, aga vähemalt midagigi.
"Palga mittemaksmine on samm tagasi," kinnitab Valter Parve. "Kasuvanema töötasu võiks olla miinimumpalk + lapse "raskuskoefitsent". Riik peaks nende eest maksma ka sotsiaalmaksu, pensionistaa peaks jooksma."
Sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna juhataja Aive Sarjas möönab: "Oleme sotsiaalministeeriumi spetsialistidega isekeskis arutanud, et võib-olla on lähema paari aasta perspektiivis kasulik ka Eestis sisse seada kahesugune süsteem. Raskemate laste jaoks võiks olla professionaalsed pered."
Millal uus süsteem võiks tööle hakata? Aive Sarjas ei söanda mingit tähtaega öelda, sõltub riigieelarvest.
Puberteet või "ema geenid"?
Mamma Maie ehk Maie Viiding (63) kasvatab praegu neljandat võõraslast. Liana oli Papa ehk abikaasa Aavo (67) eelmisest abielust, Kalle imikuna lapsendatud, Tiiu 12aastasena lastekodust võetud. Viimasena lisandus nelja aasta eest Birgit Staalfeldt.
Kaheaastasena emaarmastusest ilma jäänud Liana oligi see kosjasobitaja, kes viis kokku oma Valgas elava isa ja puhkuse ajal Pärnust leitud Mamma. Isa ja tütar said omavahel küll hästi hakkama, aga… "Tüdruk tahtis ema. Ta puges mulle peadpidi kaenlaauku," heldib Maie. Tollal 11aastane Liana pendeldas kahe linna vahet, kuni havi käsul, lapse suurel soovil sai kahest lahutatud ja lapsega üksikvanemast paar.
22aastase õnneliku abielu jooksul on nad suureks kasvatanud "minu" Kalle ja "sinu" Liana ning "meie" Tiiu - või mis, ühtmoodi omad lapsed kõik. Mamma ohkab: "Ühegi teise lapsega ei olnud mul nii palju probleeme nagu Birgitiga, kes on kuni üheksa-aastaseks saamiseni olnud omaette ja sihukest elu näinud."
"Sihuke elu" = 70aastane voodihaige isa ja 42aastane alkohoolikust ema, kelle kohalolekus võis kindel olla ainult vanamehe pensionipäeval. Tüdruk kulges omapead, jäi esimesse klassi istuma, vahepeal maandus ka turvakodus.
Maie võttis tüdruku kaasa enda korraldatud lastelaagrisse. "Kui laagrist tagasi saabusime, siis teistele lastele tulid vanemad vastu. Meie väike tüdruk seisis tänaval ja küsis, et Mamma, kuhu mina lähen?" meenutab Maie.
Ta viis tüdruku enda poole, pani puhaste linade vahele tuttu, ja unustas end siis voodiveerele pisikese magaja pead paitama. "No täitsa vesi oli silmas - ja siis Papa ütles, et "ma näen, et sa tahad teda omale jätta. Jätame siis, vaatame, mis tast tuleb"," läheb Mamma meel veel nüüdki haledaks.
Birgiti vanal isal oli selle üle ainult hea meel - need seitse kuud, mis talle veel elupäevi oli antud. "Ema oli ikka täitsa asotsiaal, tüdruk häbenes ja kartis teda," ütleb Maie. Tütre kasulapsendamise kohta väriseva käega nõusoleku kritseldanud naist nähti veel siin-seal hulkumas. Kuni pooleteise kuu eest leiti ta jõe äärest surnult, kangeks külmunud kehas elu viimased promillid.
Birgit on aga kasvanud nii kenaks 13aastaseks tüdrukuks, et hiljuti tuli soomlasest modellinuuskur jutuga: kui hea lapsmodell temast ikka saaks, kui vaid Mamma suvisel koolivaheajal tüdruku Soome lubaks. Mamma pani veto peale: liiga noor veel!
Maie on kehtestanud kindlad reeglid: koolipäevadel peab Birgit kodus olema hiljemalt kell 20.30, puhkepäevadel kell 21. Ta rääkis isegi Birgiti koolivennast sõbrale, et: "Sa tead küll Birgiti elu ja et tal on ema geenid. Kui Birgit kodukorrale ei allu ja hakkab kell 24 koju tulema, nagu vahepeal oli, siis me ei ole võimelised teda enda juures hoidma, me peame ta ära andma ju. Kui sa tahad, et ta on edaspidigi siin ja saab sinu sõber olla, siis austa meie kodu reegleid."
Maie on oma epistli tulemusega rahul: sõber organiseeribki nüüd tüdrukut õigeks ajaks koju. Ema geenide süüks peab Maie ka seda, et hoolimata korrutamisest "iga asi peab olema omal kohal" ei ole nad seal mitte. Ja sedagi, et Birgit kannab koolis samu peoriideid, millega ta käib Pärnu ööklubis noortediskol.
Kas seda ema geenide juttu on tüütu kuulata? "Ta võib ju rääkida, aga ma ei tee välja sellest," ütleb Birgit vaikse trotsiga. Viimasel ajal on neil omavahel sageli ütlemist.
Maie ütleb: "Ta oli hea tüdruk, aga praegu on see vanus, 13 aastat. Nüüd tulevad juba probleemid, et õppimine on viimane asi, ja poistega hulkumine ja mukkimine on esimene. Suur töö on temaga tehtud ja vahel, kui ta siin vastu haugub, siis mul hakkab endast kohe hale. Teinekord jälle hakkab temast hale, tahaks teda kallistada, aga tuleb trots ja mõtlen, et tegelikult peaks tema tulema vabandama."
Jaanuaris pidi Mamma lebama kolm nädalat haiglavoodis tilgutite all, sest suhkruhaiguse tüsistusena kippusid jalgadel veresooned kärbuma ja varbad "kuivale" jääma. Selleks ajaks turvakodusse saadetud Birgit käis Mammat iga päev vaatamas ja rääkis, et tahab koju. "Siis mõtlesin, et kuidas ma saadan ta ära, ikka oma laps ja tükk oma hingest," ütleb Mamma Maie.
Vägisi omaks ei saa
2001. aasta jooksul loobus pingutamast 64 kasuperet, lapsed saadeti lastekodusse või paigutati teise hooldusperesse. Andres Siplane kritiseerib, et paljudes omavalitsustes antakse laps peresse, ja pärast ei jälgita, kuidas nad hakkama saavad. Ent perele võib ootamatult raskeks osutuda kas või lapse dokumentide kordaajamine, tekkida võivad psühholoogilised probleemid jne. "Kui kasupere jätta kõige sellega üksinda, siis lõpeb entusiasm ruttu osa," ütleb Siplane.
Abikaasad Tiina ja Tiit (nimed muudetud) loobusid kasupojast kahe aasta eest. Tiina ohkab: "Laps peab ikka ise tahtma, vägisi ei saa kedagi kinni hoida.".
Maakohas elava abielupaari neli täiskasvanud last elavad omaette. Ehk rääkis kasulapsendamise-otsust tehes kaasa ka see, et pereema Tiina on ise lastekodulaps.
12aastasel Poisil oli küll seljataga hulkumise-popitegija karjäär, aga kui suitsetamiskatsed välja arvata, oli aasta aega kõik ilus-kena. Kooliasjad said korda, linnast pärit Poiss tuuritas rõõmuga traktoriga põllul, "oli nagu oma laps."
Tagantjärele viltumineku põhjuseid otsides arutleb Tiina, et ehk sai Poisile kätte antud liiga palju vabadust. "Poiss tahtis kogu aeg linna ja linna, et omastele külla. Tagantjärele mõtleme, et oleks pidanud hoopis tema vana pere siia külla kutsuma, mitte poissi sinna laskma. Ega ta linnas nende juures ei püsinud, hulkus sõpradega ringi," ütleb Tiina.
Teise aasta alguses hakkas Poiss kodust hulkuma kaduma, algul tundideks, siis ka päevadeks. Koolis märkasid õpetajad, et tal on kahtlaselt palju taskuraha - nagu selgus, näpatud kasuvanemate rahakotist. Hiljem kuulsid nad, et Poiss oli raha varastanud ka oma päriskodust, juba päris pisikesena.
Ikkagi oleksid nad olnud valmis teda edasi kasvatama, aga Poiss ise ei tahtnud. "Raius nagu rauda, et tema ei taha maale jääda, tema tahab linna," ütleb Tiina. Praegu elab-õpib Poiss internaatkoolis.
Tiit sõnab: "Ütlesin talle, et kui tuled heaga külla, võid alati tulla, aga kui tuled vargile, siis ära tule kunagi." Kohaliku kooli juures on poissi korra hiljem nähtudki, aga neid ta vaatama ei tulnud.
Ometigi on Tiina ja Tiit valmis võtma uut kasulast. Tiina ütleb: "Kõrvetada oleme saanud, aga proovida võib. Ega kõik lapsed ole ühesugused."
Laps tõi koju kasulapse
Kasuvanemate elu teeb lihtsamaks seegi, kui nad ei pea kõigile võõra lapse perre võtmisega tekkivatele "miksidele" hakkama vastuseks ise jalgrattaid leiutama. Seni on kasuperede ettevalmistamine olnud piirkonniti väga erinev, MTÜ Lapsele Oma Kodu jms projektide kaudu.
Sel kevadel lõpetas aga 20 inimest kasuperede koolitajate kursuse PRIDE metoodika järgi. Sügisel alustavad rootslannadest juhendajad teisegi rühmaga, et õpetatud inimesi jaguks igasse maakonda.
PRIDE-loogika järgi oli soovitav, et igast maakonnast laekuks tandem sotsiaaltöötaja + kogemustega kasuvanem. Enamasti tulid aga ikka lastekaitsetegelased paarikaupa.
Üks vähestest osalenud kasuvanematest oli pärnakas Ludmilla Vaik (47), kes koos abikaasa Romaniga kasvatab linalakka Arvot (9).
Juhtus nii, et kasulapse tõi Ludmilla koju tema enda laps. Piiga käis sotsiaaltööd õppides lastekodus praktikal, nägi seal armast viieaastast poisikest ja palus ema: kas ma võin ta koju kaasa võtta? Ainult mõneks tunniks?
Algul paar tundi… siis nädalavahetus… terve nädal - ja nüüdseks on Arvo elanud Ludmilla juures neli aastat. Kahe aasta eest hakkas Arvo teda emmeks kutsuma. Ludmilla hüüab poissi ikka Põnnu. "Nüüd olen temaga nii ära harjunud, et enam ei kujuta ette, et teda ei ole. Mul ei ole üldse seda tunnet, et ta on kasulaps," ütleb Ludmilla.
Arvot lapsendada Ludmilla ja Roman ei kavatse. Seaduse järgi lapsendatakse kõik õed-vennad koos - ja kuut last oma Pärnu kahetoalises korteris Ludmilla ette ei kujuta. Alkoholilembeliste vanemate käest võeti võeti korraga ära kogu nende lastepere: tüdruk ja viis poissi, kellest noorim oli tollal 2,5aastane Arvo.
Tänu kasulapsetoetusele saab õpetajatest abielupaar lubada Arvole nii mõndagi, mida nende sissetulek muidu ei võimaldaks. "Aga miks meie vähem saame?" võivad nuriseda uued kasupered. Peredele, kes võtsid kasulapse enne 2002. aasta algust, maksis riik 1700 krooni (sh kõikvõimalikud muud toetused).
Pärast seadusemuudatust saavad uued kasupered riigilt toetust 900 krooni + tavaline lastetoetus (150 krooni, kui peres pole rohkem alaealisi lapsi). Vallasemalt võetud lapsele lisandub vallasematoetus 300 krooni, orbudele toitjakaotuspension, mille suurus arvutatakse hukkunud vanema endise sissetuleku järgi.
Miks uus paha seadus koorib häid inimesi? "Võib-olla ei olegi õige anda last peresse, mis kõigub toimetuleku piiril. Kas see on hea lapsele ja perele?" küsib Aive Sarjas. Ja rõhutab, et eeskostepered see-eest võitsid: varasema 300 krooni asemel tõusis eeskostetava lapse toetus 900 kroonile.
Kasupere, eeskostepere, lastekodu - igasuguse asendushoolduse eesmärk pole laste vedamine 18. sünnipäevani, vaid nendest selliste inimeste kasvatamine, kes iseseisvalt oma eluga hakkama saaksid.
Kui paljud saavad? Riiklik "kvaliteedikontroll" puudub. Mamma Maie tasandil on statistika selline: kõigist täiskasvanud kasulastest on saanud korralikud inimesed, kes ausa ametiga oma peret toidavad.
"Eile olin südamehäirete pärast terve päeva pikali voodis, ja siis mõtlesin, et kui ma ükskord silmad kinni panen, kui palju on mul siis ümber lapsi ja nende lapsi," ütleb Mamma. Imeväärne tulemus naise kohta, kes pidi 23aastasena kuulma arstidelt sõnu: te ei ela oma neerudega rasedust üle.
Pahaloomulise kasvaja tõttu eemaldati tal peaaegu täielikult mõlemad neerupealised. "Mul oli kuuekuune rasedus, see katkestati ja öeldi, et ma ei tohi mitte kunagi lapsesaamisele mõelda," meenutab Mamma Maie, kel on neli last ja kuus lapselast. Seitsmes pöialpoiss peaks sündima maikuu lõpupoole, pärast emadepäeva.
Kuidas saada kasupereks?
Kasulast võttes tuleb arvestada, et ema-isa + kasulaps ei võrdu õnnelik perekond igavesest ajast igavesti. Eelmisel aastal paigutati 68 kasuperes elanud last tagasi bioloogilisse perekonda, kus olukord oli paranenud.
PRIDE metoodika järgi kasuperede koolitajaks õppinud Aili Telling rõhutab, et on oluline säilitada lapse side bioloogiliste vanematega, kui see just last ei kahjusta. Olgu siis silmast-silma kohtudes või helistades ja kirjutades.
Kasuperede koolitus on plaanitud tõepoolest põhjalikuna: kümmekonna kohtumise jooksul saavad vastuse paljud "miksid". Ühtlasi selgitatakse välja, kas pere üldse sobib kasupereks. Rühmatöös osaleb korraga neli kuni seitse peret. Esialgu on koolitus tasuta.
Kasupereks saada soovijad saavad ühendust võtta:
Tallinnas Aili Telling - mobiil 055 670 442, esmaspäeviti kell 10-17 tel 657 1588; Maili Haavandi mobiil 052 19 954,
Tartus Kairi Avastu tel 07 46 17 13,
Pärnus Haidi Vahenurm tel 044 31 133 ja mobiil 051 34 683.
Mis saab vanemliku hoolitsuseta lapsest?
1) Lapsendamine - selge sott: sina oled minu laps ja meie oleme sinu vanemad. Ja mitte keegi ei saa last vanematelt ära võtta! Ei saa ka ära anda: kui pere tahab adopteeritud lapsest loobuda, peab ta teda ikkagi kuni täisealiseks saamiseni ülal pidama.
2001. aasta lõpul elas peredes 3252 adopteeritud kuni 16aastast last, neist 1908 olid peresisesed lapsendamised (st laps elab koos enda pärisema/isaga, kelle elukaaslane ta adopteeris).
2) Eeskostepere - eeskostja kasvatab last kuni tema 18aastaseks saamiseni ja on seni tema seaduslik esindaja. Säilitatakse vanemate andmed sünnitunnistusel, lapsel ei teki õigust eeskostja varale.
Sageli on eeskostjaks (näiteks orvuks jäänud) lapse sugulased-hõimlased.
3) Kasupere ehk hoolduspere - laps on peres hooldamisel lepinguga, mida poole aasta kuni aasta tagant pidevalt uuendatakse. Perekonnal pole lapse seadusliku esindaja õigusi, otsused teeb kohalik omavalitsus.
4) Lastekodu - kõigile lastele ei sobi peres hooldamine. Nimetagem seda pereallergiaks või milleks iganes.
5) Tugipere - kus lastekodulaps elab hooti-ajuti, näiteks nädalavahetustel-koolivaheaegadel. Et mitte tekitada asjatut kiindumust, ei tohi alla kolmeaastast last üldse tugiperesse anda. 3-7aastane laps võib seal olla kuni kolm päeva korraga. Seitsmeaastane ja vanem laps - mitte rohkem kui kolm kuud järjest.
