Ühel jõulukuu hommikul paistis päike. Karolin oli just koeraga jalutama läinud, kui telefon tema taskus helisema hakkas. Kõnetraadi teises otsas ütles Tartu maavalitsuse ametnik Tiina Kivirüüt sõnad, mida Karolin ja tema mees Tambet olid oodanud kannatamatult juba rohkem kui kaks aastat: "Head uudised. On üks laps."
Siis sai Karolini telefonil aku tühjaks. Unustanud koera ja kõik muu, mis parasjagu maailmas toimus, jooksis naine koju. Juhe seinas, üritas ta meeleheitlikult tagasi helistada, aga värisevad näpud ei saanud kuidagi õigetele numbritele pihta. Lõpuks siiski.
"Kas minestasite ära?" küsis Tiina Kivirüüt teisel pool toru.
Õnneks mitte, kuigi see polnuks eriline ime. Paarid, kes otsustavad tuua oma perre lapsendatud lapse, sammuvad läbi kadalipust, mis on segu tugevatest emotsioonidest ja bürokraatlikust asjaajamisest. Ning võib kesta aastaid.
Kuidas see siis käib, see lapsendamine?
Peamine põhjus: lastetus
Karolini abikaasa Tambet on konkreetse jutuga ärimees, kes põhjendab nende pere lapsendamise motiive nii: "Bioloogilist resultaati polnud. Kunstlikku varianti sai tulemusteta üritatud oma viis või kuus korda ja ka nii-öelda erinevaid pakkujaid turul läbi proovitud." Jutt käib siis kunstlikust viljastamisest, nagu aru saite.
Karolin räägib emotsionaalsemalt: "Ebaõnn lapsesaamisel põletab su läbi nii vaimselt kui füüsiliselt. Väga põletab läbi."
Kes proovib vähem, kes kauem, aga peamine põhjus, miks Eestis lapsendatakse, on see, et paar ei saa bioloogilisi lapsi.
Teisi põhjusi on ka. Viljandimaal asuva Väikemõisa väikelastekodu juhataja Ilona Eesalu on tähele pannud, et vähehaaval hakkab lisanduma ka neid neljakümnendates eluaastates paare, kel endal on lapsed juba suured. Kodu jääb tühjaks, kuid samas majanduslikke võimalusi on, miks mitte pakkuda end siis lastekodulast üles kasvatama.
Väga vähe on Eestis aga paare, kellele ühe õnnetu saatusega lapse aitamine on peamine eesmärk ja kes on valmis lapsendama näiteks puudega või kooliealise lapse.
Millised on esimesed sammud, kui paar soovib lapsendada?
Millise lapse ma valin?
Ilona Eesalu meenutab, et Väikemõisa lastekodusse helistas hiljuti üks naine ja teatas: tema on otsustanud lastekodu aidata ning ühe Väikemõisa lapse ära lapsendada.
Ka Marje, 36aastane mahlaka jutuga naine, mäletab end mõtlemas umbes nii: "Kuhu lastekodusse ma nüüd lähen endale üht lokkis juustega kena pontsakat tüdrukukest valima?" Nagu Karolin, oli temagi tulutult kunstlikku viljastamist proovinud ja jõudnud lõpuks koos mehega otsusele, et nad soovivad lapsendada.
Üsna kohe sai siiski selgeks, et nii need asjad ei käi.
Eestis on iga maavalitsuse juures ametnik, kes lapsendamist korraldab. Temale tuleb esitada avaldus. Kuna üleriigilist lapsendada soovijate andmekogu pole, tasub anda avaldus mitmesse maakonda. Iga maakond tegeleb ainult oma lastega, seal on eraldi nimekiri lapsendada tahtjatest, kusjuures need ei pea olema selle maakonna elanikud.
Karolin pani end kirja Lääne-Virumaale, Viljandisse ja Tartusse ning sai lõpuks lapse kodumaakonnast. Ta tunneb aga üht paari, kes oli järjekorras viies maakonnas ja lapsendas kõige kaugemale jäänud kohast.
Lapsele vanemad, mitte vanematele laps
Tore oleks ju mõelda, et kui olete avalduse esitanud, hakkavad ametnikud kohe usinalt teile last otsima. Paraku pole ka see päris tõsi.
"Me ei otsi vanematele lapsi, vaid lapsele kodu," seletab Tartu maavalitsuse lastekaitse peaspetsialist Tiina Kivirüüt.
Eesti lastekodudes elab 1100 kuni 18aastast last, kes võiksid ju saada endale igatsetud kodu, kuid mullu lapsendati kõigest 85 last. (Pluss need juhtumid, kui perekonnas adopteeris uus abikaasa naise või mehe lapse, aga selle loo kontekstis ei lähe need arvesse.) Samas ulatub lapsendada soovijail ooteaeg mitme aastani.
Milles asi?
Esiteks selles, et paarid soovivad tavaliselt tervet imikut või väikelast. Ilona Eesalu Viljandi väikelastekodust võtab oma nelja aasta pikkuse kogemuse kokku nii: "Peamiselt tahetakse tervet, ilusat, natuke lokkis juustega tüdrukut, kes võib olla kuni viis aastat vana. Poiss kuni kolm aastat." Isegi kui lokkis juuksed välja jätta, on selliseid lapsi "saadaval" palju vähem, kui on soovijaid. Kaks kolmandikku lastekodulastest jääb vanusevahemikku 7-17 aastat. Nende võimalused uus kodu leida on väga väikesed.
Teine põhjus on see, et lapsendada on võimalik juriidiliselt vaba last. Viimane tähendab ennekõike seda, et lihaselt emalt-isalt on vanemaõigused ära võetud või on nad andnud nõusoleku lapsendamiseks. Kuid mullu lastekodusse läinud 250 lapsest on neid, keda saab lapsendada, alla poole. Rohkem kui pool eraldati vanematest ilma vanemaõiguste äravõtmiseta. Ja neile lapsesoovijad pretendeerida ei saa.
Loomulikult võib sotsiaaltöötajaid ja kohut mõista, sest vanemaõiguste äravõtmine on meeleheitlik samm, otsus kogu eluks. Teisalt - näiteks Väikemõisas on nelja aasta jooksul bioloogilisse perre lapsed tagasi läinud vaid kahel korral.
Ootaja aeg on pikk
Niisiis, lapsendamiseks vabadele põngerjatele otsivad ametnikud sobiva kodu. Tegelikult pole omavalitsuse töötajal küll kohustust anda laps nimekirjas järgmisele ootajale. Tal on kohustus leida erinevate variantide seast lapsele parim. Ametnik saab pildi lapsendada soovijatest nendega vesteldes ja tutvudes pereuuringu tulemustega. Sellest ei tasu järeldada, et järjekord ei loe midagi. Loeb ikka.
Pereuuring võib erinevates maakondades välja näha erinev, alates lastekaitseametniku külaskäigust kuni spetsiaalse koolitusega psühholoogi viie-kuuetunnise intervjuuni.
Viiu Orgmets on üks neist koolitatud pereuurijatest. Ta on kohtunud rohkem kui saja perega. Orgmets ütleb, et mingit erilist rikkust ei eeldata, pere elustandard ei tohi seoses lapsendamisega langeda ja lapse arenguvajadused peavad saama rahuldatud.
"Tavaliselt kujuneb kohtumisest pigem vestlus, kus jutuks on ka vanemate omavahelised suhted, kasvatusteemad, lapsendamine," kirjeldab ta. Vestluse tulemusena valmib umbes kümneleheline dokument, mis läheb kohtusse koos teiste peret iseloomustavate materjalidega.
Lapsendamise järjekorras tuleb tavaliselt oodata üle aasta, ent on ette tulnud ka nelja-aastast ooteaega.
Marje, kes alguses mõtles, et last tuleb endal lastekodusse valima minna, oli järjekorras poolteist aastat. Ka tema pere soovis algul beebit, aga mõtles siis ümber. Esiteks, kui väga palju tingimusi seada, võibki ootama jääda. Teiseks, naine käis tulevaste vanemate koolitusel ja sai aru, et side võib tekkida ka suurema lapsega. Kolmandaks nägi ta unes, et nende koju tuleb kaks last.
Poiss ja tüdruk, vend ja õde, pooleteisene ja kolmene. See ei olnud enam unenägu, vaid sellele järgnenud kauaoodatud telefonikõne. Kas mõlemad või mitte kumbagi, sest õdesid-vendi ei lahutata.
Kuidas saada lähedaseks?
Esimene kohtumine. Marje on lihtsalt tädi, kes läheb lastekodusse külla. Vanemad võivad enne lõplikku jah-sõna ütlemist võtta aega, et põngerjaga tutvuda. Lapsele endale ei räägi keegi midagi enne, kui otsus on kindel.
"Kõigepealt läksime rühma poissi vaatama. Ma ei tundnud oma tulevast last teiste hulgast ära, kuigi olin kuulnud, et tihti nii läheb. Sattusin isegi paanikasse - nägin ju teda unes, aga nüüd ei tunne ära. Siis mulle näidati teda, poiss oli kiikhobusel. Võtsin ta sülle ja proovisime palli mängida. Ilus armas poiss.
Õde, kolmene tüdruk, oli teises rühmas. Temaga ma kontakti ei saanud, laps istus omaette nurgas, oli krampis ja hakkas hoopis karjuma. Huvitavad silmad, aga mõistsin kohe, et lihtne temaga pole. Kuid mul ei ole elus midagi kergelt tulnud. Ju see käibki nii, et ikka on mingi raskus või pähkel. Läksime juhataja juurde ja ütlesime kohe lõpliku jah-sõna.
Meil pole tütrega siiamaani (poolteist aastat) tekkinud sellist sidet, millega ma rahule jääksin. Psühholoog ütleb, et tal on kiindumushäire. Ta hakkab käituma halvasti nendega, kellega saab lähedaseks ja kes soovivad head. Aga me näeme vaeva ja üritame. Ausalt öeldes, ma olin ise lapsepõlves samasugune kõva kivi."
Tiina Kivirüüt lohutab ootusärevuses paare tavaliselt sellega, et kannatlikkus tasub end ära, igasse perre tuleb lõpuks OMA laps. Just see, kes neile vanematele sobib. Ta peab siin silmas sellist natuke müstilist, tavareaalsusest kõrgemat tasandit. Lapsendanud vanematega rääkides mõistan ma, et taolisse usku tasub suhtuda respektiga.
Koju OMA lapsega
Karolini perre tuli ühenädalane tüdruk. "Olin pisarates, kui teda sünnitusmajas nägin," meenutab Karolin. Samas ka täiesti rahulik ja kindel. "Küsiti, kas tahan last riidesse panna. Käsi ei värisenud hetkegi, kui ma teda riietasin ja sülle võtsin. Mul paluti istuda, kardeti vist, et pillan lapse maha. Nädalavanusel beebil olid silmad pärani lahti ja ta vaatas mulle rahulikult otsa. Me ütlesime kohe oma jah-sõna."
Kui vanemad on öelnud jah, lähevad materjalid kohtusse. Tavaliselt on tarvis kiiresti hankida mõned tõendid, mida pole olnud mõtet varem valmis teha, sest need ei tohi kohtule esitades olla üle kahe kuu vanad. Näiteks tõend sissetuleku kohta ja lapsendaja terviseseisundi kirjeldus.
Kohtus võib otsuse tegemine aega võtta mõnest päevast mõne nädalani. Peaaegu alati on otsus positiivne, sest ametnike eelnev töö on nii põhjalik, et ebasobivad juhtumid kohtusse ei jõuagi. Kui otsus käes, võib lapsega koju minna.
Üks imiku lapsendanud ema rääkis mulle, kuidas ta oli aastaid mõelnud sellest, millised sokikesed ja papukesed ta tahaks oma maimukesele osta. Ent kui ta positiivsest kohtuotsusest lõpuks kuulis, öeldi ka, et ta võib juba järgmisel päeval titale järele minna. Et poodide sulgemiseni oli jäänud paarkümmend minutit, jõudis ta seal ainult näpuga näidata, et see vanker, see voodi, see madrats ja voodiriided - valigu müüja ise sellised, mis kokku sobivad. Oma pojale pani ta sünnitusmajas selga roosa jakikese, sest sinist ei juhtunud poes olema.
Aga ausalt, mis tähtsust sel on, kui sa lähed järele OMA pojale, keda oled oodanud aastaid.
Öelda tuleb kindlasti
Jah, oma lapsele. Ma panen tähele, ja seda kinnitab ka pereuuringute läbiviija Viiu Orgmets, et lapsendanud perel on psühholoogiliselt raske tunnistada, et tegu pole nende lihase lapsega. Pereuuringute käigus on see teema, millel peatutakse sageli kõige pikemalt.
"On ju emme, ma olen sinu kõhust tulnud?" küsis Marje nelja-aastane tütar tema käest ükskord. "Teadsin, et kui ma talle nüüd ütlen, et jah, ning kui ta seda siis hiljem kuuleb poolkogemata mõne "lahke" naabritädi või "sõbraliku" sugulase käest... Välja tuleb see ju niikuinii..." Marje ütles ei, mis aga nõudis suurt eneseületust.
Tõde tuleb öelda kindlasti, mida varem, seda parem. Hea võimalus on vaadata koos pilte, mis on tehtud siis, kui laps tuli perre, ja rääkida lugu ära nii, nagu see oli. Mida väiksem laps, seda loomulikumalt ta seda võtab.
Muidugi, iga üleelamine, mis juhtub lapsega sünnihetkest alates, jätab jälje. Nende silumisega tuleb vanematel tulevikus vaeva näha, kuid näidake mulle üht, täiesti tavalist peret, kus lapse kasvamine möödub muredeta.
Pealegi, raskustega on nii, et kellelegi ei panda suuremat koormat, kui ta jaksab kanda. Samas see rõõm, see terviklikkuse tunne, see... või mis ma siin seletan ja püüan sõnadesse panna seda, mida tähendab vanemale laps ja lapsele kodu. Te teate seda ju isegi.
AITAMISE MITU VORMI
Lapsendamine
- Lapsendatud laps saab uue isikukoodi ja sünnitunnistuse teda lapsendanud vanemate nimedega. Last ei saa "tagasi anda".
- Lapsendaja peab olema üldjuhul vähemalt 25aastane, füüsiliselt ja vaimselt terve ning suuteline last ülal pidama.
- Sama last võivad lapsendada omavahel abielus olevad isikud, ent on ka olnud mõni erand, kui lapsendada on saanud üksik naine. Lapsendamise otsustab kohus.
Perekonnas hooldamine ehk hoolduspere
- Hooldusperre paigutamise aluseks on leping pere ja kohaliku omavalitsuse vahel. Tavaliselt tehakse üheaastane leping, mida võib pikendada.
- Hoolduspere ema või isa pole lapse seaduslik esindaja, selleks on kohalik omavalitsus.
- Hooldajaks võib olla ka üksikisik.
- Hoolduspere eesmärk on see, et laps läheks kunagi tagasi oma lihasesse perekonda. Mullu võeti hooldamisele 127 last ja tagasi bioloogilisse perre läks 32.
Eestkoste
- Eestkostja on lapse seaduslik esindaja.
- Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks, kelle vanematelt on vanemaõigused ära võetud või kes on muudel põhjustel jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest.
- Praktikas on eestkostjad peaaegu alati lapse sugulased, peamiselt vanavanemad.
Tugipere
- Lastekodulastele tähendab tugipere seda peret, kes käib tal vahel külas ja kelle juures ta võib olla näiteks nädalalõppudel ja koolivaheaegadel.
- Tugipere võib olla ka lapsel, kes ei ole lihasest perest eraldatud.
- Tugiperre ei lubata alla kolmeaastaseid lapsi, 4-7aastaseid ei lasta sinna rohkem kui kolmeks päevaks järjest. Mõte on selles, et ei tekiks tugevaid kiindumussuhteid, sest iga suhtekatkestus on lapsele suur trauma.
