Ühe sealse peremaja kasvatajale ja õpetajale ehk SOS-emale Leili Uutsalule sai ta aga kõige esimeseks kasvandikuks. Nüüdseks on toona kaheksa-aastasest vaiksest ja endassetõmbunud tüdrukust sirgunud noor naine, kes elab juba iseseisvat elu. Ema Leilist on saanud aga "SOS-vanaema". Paar korda kuus käib ta ikka vaatamas, kuidas tema Anastassijal ehk lihtsalt Nastjal läheb ning kuidas elab Annabel, aastane tiheda juuksepahmakaga plikatirts, Nastja tütar. "Kolmest asjast ma unistasin," ütleb noor naine. "Oma lapsest, oma majast ja oma koerast. Aga poleks arvanud, et ma need kõik nii ruttu saan."
See, mida te nüüd lugema hakkate, on Nastja lugu kuni tänase päevani.
Laps üksi kodus
Alguse kohta pole palju head kirjutada. Tüdruk sündis Venemaal. Isa jäi sinna, kui ema pisikese tütre ja kaks aastat vanema pojaga Eestisse kolis.
Nastja oli seitsmene, kui ta ühel ööl pakkis oma asjad, läks naabrite juurde ja enam koju ei naasnudki.
"Miks?" küsin ma.
"Ema polnud kodus ja seda juhtus tihti."
"Kuidas sa üksinda hakkama said?"
"Naabrid käisid mind vaatamas ja söötmas. Nad teadsid, milline mu ema on."
"Kus su vend oli?"
"Tema elas juba ammu siin-seal, sõprade juures."
"Miks sa just sel ööl lahkusid?"
"Ma polnud näinud ema juba mitu päeva. Läksin tol õhtul magama, oodates, et äkki ta tuleb koju. Ema ei tulnud. Ja siis, öösel, oktoobris, väljas oli juba pime, otsustasin ära minna."
"Mis edasi sai?"
"Mõnda aega elasin naabrite juures. Nemad kutsusid lastekaitsetöötaja, ma mäletan, et politsei oli ka veel kaasas. Siis elasin Rakvere kriisitoas ja sealt viidi mind Keila SOS-külla."
Alkohoolikust ema ei näinud Anastassija enam aastaid.
Ta oli siiski mu ema
1994. aastal avas Keilas uksed esimene SOS-lasteküla peremaja. Leili Uutsalu ehk ema Leili, nagu teda lastekülas on harjutud kutsuma, mäletab esimesi kohtumisi Nastjaga. "Arglik, vaikne, kinnine," kirjeldab ta. "Leili avas mind tegelikult," meenutab Nastja. "Temaga saab rääkida absoluutselt kõigest. Ja ma olen väga rahul, et ma lastekodusse sattusin. Ma tundsin, et ei pea seal midagi kartma."
Keila SOS-küla üks põhimõte on võimaluse korral soodustada kasvandike kontakte nende lihaste vanematega. Ka Nastja saatis emale kirju, aga läks umbes aasta, enne kui ta sai mõne paberile kribitud rea vastu. Suuri plaane peeti. Ema lubas tulla Tallinnasse Nastja sünnipäevale. Selline ilus perepäev pidi aset leidma - Nastja, tema ema, vend, poolõde ja võõrasisa. Balti jaamas pidi kokku saadama ja siis koos toredasti aega veedetama. Kellel on kogemusi alkohooliku lubadustega, see ilmselt aimab, millega asi lõppes. Ärevalt ema Leili kätt pigistades jälgis Nastja, kuidas vaguniuksed avanesid ning välja astus... võõrasisa üksi. "Ema jäi haigeks," teatas ta. Ent polnud see mingi haigus, vaid üks muu, ikka see vana probleem. Paar aastat hiljem kordus enam-vähem samasugune lugu uuesti.
Mõned korrad sai Nastja siiski oma pärisemaga kokku, siis, kui ta käis teda ise koos Leiliga vaatamas. "Aga lõpus ma väga ei hoolinudki temast," ütleb ta.
"Kuid ta oli siiski mu ema," lisab ta veidi hiljem ühes teises seoses.
Rate viis noored kokku
SOS-küla ühes peres elab koos kuni kaheksa eri vanuses poissi-tüdrukut. Nende eest hoolitseb SOS-ema ja kui temal on vaba päev, siis SOS-tädi. Lapsed käivad koolis ja huviringides, ent neil tuleb aidata ka maja korras hoida ja süüa teha ning oma pesu pesta. Enam-vähem tavaline pereelu, mille eesmärk on noored inimesed võimalikult hästi ette valmistada iseseisvaks toimetulekuks täiskasvanuna.
Ema Leili kokku kaheteistkümnest SOS-lapsest on juba kaheksa lastekülast lahkunud. Tihti toimub see järk-järgult. Nastja iseseisvumine algas siis, kui ta läks õppima Haapsalu kutsekeskkooli kodumajandust. Ja jõudis lõpule aprillis 2007, mil Nastja kohtus Antiga. See oli suurte muutuste aasta.
"Tuttavaks saime me Rate'is," ütleb Nastja. Noored hakkasid neti teel suhtlema ning ühel nädalavahetusel, kui Antil polnud midagi teha, kirjutas ta Nastjale, et tulgu külla. Tüdruk pani selga punase dressipluusi, laenas sõbrannalt raha, astus bussi, Koerus tuli maha ja jäigi poisi poole ööseks.
Järgmisel päeval sai ta vennalt teada, et nende lihane ema on surnud. "See uudis viis mu rööpast välja," meenutab Nastja. "Mul polnud emaga head suhted, aga ta oli ikkagi mu ema."
"Kindlasti mõjutas meie lähedaseks saamist see, et sain Nastjale raskel hetkel toeks olla," räägib Anti. Tüdruk ei läinudki enam Anti juurest ära.
Neil päevil aprilli lõpus sai alguse ka Annabel.
Algab oma elu
Nastja oli 21 ning Anti 17, kui nad kohtusid. Anti auks tuleb siiski öelda, et ta on tunduvalt küpsem, kui poisi praegused 19 eluaastat lubaksid eeldada. Ta kaotas ema 12aastasena ning isa kasvatas nii teda, nooremat õde kui ka vanemat poolvenda ja -õde. "Ehk sellepärast tunnen ma, et omavanustega pole mul õieti millestki rääkida," ütleb Anti.
Isa jättis maja elamiseks Nastjale ja Antile ning kolis mujale. Aastakümneid tagasi samal krundil asunud koolimaja õpetajate elamuks ehitatud hoone vajab kõpitsemist. Aga toad on korras ja puhtad, vesi sees, ahjud annavad sooja. Teisel korrusel hoiab seina külge kinnitatud koormarihm kinni pisut viltu vajunud ahju, mille Anti ehitas 16aastase poisina. Tõmbab ilusasti, aga vähesed kogemused ei lasknud ette näha, et ahjutäis telliseid on vahelaele veidike liiga suur raskus. Õuel seisab "Opel Frontera 2,5 turbo diisel", nagu Anti uhkelt presenteerib. Mitte just tuliuus, kuid igati korras maastur. Anti peab ligidal asuvas elektrimootoreid tootvas tehases lihtsamat sorti ametit. Palka küll veidi langetati, aga vähemasti töö on alles.
Keti otsas haugub koer. Maja ees õitsevad võililled. Toas jookseb aasta ja neljakuune Annabel.
On maja, on koer, on laps. Nagu Nastja unistustes. Mees veel pealekauba.
10. juulil 2007 ostis Anti ühest Paide poest Nastjale kihlasõrmuse ja oktoobris pühitses Koeru kiriku vaimulik Allan Praats noored altari ees abiellu.
Mees teab, mis mees teeb
"Paljud tuttavad ütlesid, et teen abiellumisega lolluse," räägib Anti. Aga ma olen kindel, et valisin kõikidest võimalikest variantidest parima. Kui sa vastutad kellegi eest, siis on elul mõte. Ma pole veel kordagi tundnud, et ei tahaks koju tulla. Tund enne tööpäeva lõppu tean täpselt, mis tööd ma hakkan tegema, kui koju jõuan. Ja Musu on mul kogu aeg abiks. Ma ei kujuta ette, et kutsuksin teda Nastjaks või Anastassijaks. Ta on mulle Musu. Anastassijal on tugev iseloom, kuid ma ei kannatakski näiteks seda, et kui ma naiselt midagi palun, siis ütleb ta "jah-jah, kohe teen". Tal on ikka oma arvamus. Ausalt öeldes, eks ma tegin kooli ajal rumalusi ka. Anastassija hoiab mind õigel teel."
"Anti on väga hooliv ja tähelepanelik," räägib Nastja. "Ja armastav isa. Ma ei arvanud, et saan nii noorelt emaks. Tahtsin minna pärast kooli edasi õppima või tööle. Kolm aastat tagasi olin Kalvi mõisa külalistemajas praktikal ja mulle väga meeldis seal töötada. Kuid ma ei kahetse, et on läinud teisiti. Mul on pere."
Lasteküla poolt vaadatuna on Nastja tegelikult veel pooliseseisvat elu elav kasvandik, kes saab ka igakuist toetust 2000 krooni. Ema Leili käib neid paar korda kuus vaatamas. Aga enam ei saa ta Nastja elu suunata. Leili töö on tehtud, laps pesast lennanud. Sügisel, kui lastekülast lahkuvad neli viimast Leili kasvandikku, jääb ta pensionile. Kuid Annabel on Leilile esimene tema SOS-küla kasvandikule sündinud laps. Pole kahtlustki, et Leili jääb ka edasi käima seda kurvilist kruusateed, mis viib Koerust Abaja külla Sira tallu, Nastja ja Anti juurde.
"Loodan ikka, et neil läheb hästi," ohkab ta. Pöidlad pihku, loodame meiegi, et noored hakkama saavad. Elu ju veel ees.
SOS-KÜLA PÕLTSAMAALE
Sel kevadel hakkas SOS Lasteküla Eesti Ühing ehitama Põltsamaale kolme uut peremaja, mis paiknevad tavaelurajoonis. Ainulaadseks teeb ettevõtmise see, et külas hakkavad elama ja töötama abielupaarid. Igas peremajas kasvab vanemate hoole all kuni kuus last. Abielupaaride otsimine kestab ja soovijail on võimalus kandideerida, täpsema info leiate SOS-lasteküla kodulehelt. Teada võite endast anda ka siis, kui tunnete, et sobiksite Keila lasteküla peremaja emaks. Mitu sealset töötajat hakkab pensionile minema.
1994. aastal avatud Keila lastekülas elab praegu 56 last. Iseseisvat elu on aastate jooksul alustanud rohkem kui 30 kasvandikku. Üle maailma elab seda tüüpi lastekodudes ligi 40 000 last.
Tallinnas ja Keilas asub ka kaks SOS-noortekodu, mis on üleminekuetapiks lasteküla ja iseseisva elu vahel. Ka pärast noortekodust lahkumist saab laps veel mõnda aega SOS Lasteküla Eesti Ühingult tuge.
Kuna lasteküla laieneb, on kõik uued toetajad vägagi oodatud. Kristina Šmiguni eestvõttel on loodud SOS Lasteküla Sõprade Klubi. Meie kuulus suusataja kutsub kõiki selle klubiga ühinema. Vaata lähemalt www.sos-lastekyla.ee.
