...Martin Tootsi ja Kaarel Lääne läinud sügisel kooli kolleegiumile küsimuse. Karm küsimus, mis ühelt poolt näitab õppeasutuse nõrkust, teisalt aga tugevust: järelikult on kool säilitanud poistes motiveerituse, julguse ja tunde, et neist oleneb oluliste probleemide lahendamine.
Tookord poiste ettepanek suurendada gümnaasiumiosas füüsika-keemia tundide mahtu ja vähendada kunstitunde õpetajate toetust ei leidnud. Poiste jutu järgi keelduti sõnadega, et selline Waldorf-õpe kord juba on.
Tõesti, Waldorf-pedagoogika põhimõtted erinevad tavapedagoogika omadest sedavõrd, et enne põhjalikku tutvumist nendega pole mõistlik oma last sellisesse kooli panna.
Oma rituaalid
Ettevalmistuseta sisseastuja võib Waldorf-koolis esialgu päris ära ehmuda. Mõned näited. Päeva alustavad Tartu Waldorfgümnaasiumi õpetajad ühissalmiga. Hommikusalmi loevad ka lapsed klassides (Rudolf Steineri värss, mis kordub igal hommikul, igas Waldorf-koolis üle maailma, erinev on vaid keel). Seejärel loeb õpetaja luuletuse omal valikul (Pere ja Kodu nähtud tunnis Doris Kareva). Järgneb õpilaste tervitamine käepigistusega. Korrapidaja süütab küünla. Enne söögipausi loetakse koos söögisalm.
Mis need on, need rituaalid? Avatud oleku kinnitamine maailmale, tunni alguse kuulutamine või religioossed riitused?
Eesti ainsa Waldorf-gümnaasiumi direktor Meelis Sügis ei varja, et kolmas sammas teaduse ja kunsti kõrval, millele Steiner-pedagoogika toetub, on religioon. “Aga see tähendab religiooni laiemas mõttes, eelkõige hingestatud maailmavaadet. Hommikusalmide eesmärk on häälestada end avatud silmadega maailma vaatama ja nähtut hingestama. Rituaalidel on üldse suurem tähtsus, kui me arvame. Meie elus on palju ebaselget, palju kiirustamist. Rituaalne salmilugemine võtab kiirust maha ning annab lapsele kindlust.”
Tema kooli õpetajad leiavad religioonile ka muid seletusi, näiteks võrdlevad seda omamoodi loodususuga, rohelise maailmavaatega, tarbimiskultuuri vastandina. Ja rõhutavad, et see pole sund – salme loevad vaid need õpetajad, kellel tuleb see südamest.
Kooliga rahul
Südamest tuli ka ühe Tallinna tavakooli õpetajanna Rita otsus oma kolm last Aruküla Waldorf-kooli panna. Rita oli Steiner-pedagoogika ja selle aluseks oleva antroposoofiaga tuttav juba enne laste sündi ning need olid naisele nii südame ligi, et Waldorf-kool tundus ainuvõimalik valik. “Ma tahan, et mu lastel säiliks koolis käies terve närvisüsteem ja õpitahe – asjad, mille tavakool kiiresti katki teeb,” ütleb pedagoogina riigikooli probleeme hästi tundev Rita. Naine näeb kodus rõõmuga, et isegi keerulises pubekaeas vanema poja suhtumine kooli on positiivne ja poiss teeb oma kodutööd korralikult ära. Mis siis, et hindeid ei panda. Kooli kindlaks plussiks peab naine seda, et õpetatakse last, mitte ainet. “Ja õpetajad – nad teevad seal tööd mitte südame, vaid kahe südamega!” kiidab Rita.
Viimane on ka üks põhjusi, miks Rita ise pole Waldorf-kooli tööle läinud, kuigi kutsutud on – kolme lapse emana tunneb naine, et praegu pole ta selliseks pühendumiseks võimeline. “Ma ei taha öelda, et meie, riigikooli õpetajad, ei tee tööd südamega, aga… seal on vähemalt võimalik oma asju kergemalt võtta,” arutleb ta.
Ma ei tea, mitme südamega võtab oma tööd Tartu Waldorfgümnaasiumi õpetaja Kaie Konsap. Igatahes püsib ta oma väänikutest seitsmendike ees rahulik ja rõõmus. Kaie tunnustab Rudolf Steineri õpetuse seotust eluga: “Lapsel läheb mõiste või reegel ruttu meelest ära, kui õpetaja selle raamatust lihtsalt ette loeb. Meie teeme hästi palju katseid, käime looduses matkadel, laseme lapsel endal reeglini jõuda ja alles siis sõnastame selle. Kogemuse kaudu jääb õpitu hoopis paremini meelde. Teiseks mulle väga meeldib, et õpetame seda, mida laps on oma arengu poolest küps vastu võtma. Ja kolmandaks pole siin nii tohutut koormust. Oma tavakoolis õppiva poja pealt näen selle vahe hästi ära.”
Kehvad keskmised
Kriitilisim aeg Waldorf-koolide elus oli seitse aastat tagasi, kui ajakirjas Luup ilmunud Mai Vöörmanni artikkel tõi avalikkuse ette sealsete õpilaste tasemetööde kehvad tulemused. Nüüd on märgata edenemist: eelmisel aastal olid näiteks Aruküla kooli lapsed eesti keeles, matemaatikas ja bioloogias vabariigi keskmisest paremad.
Ometi on visa kaduma müüt Waldorf-koolist kui nõrkade päästerõngast. “Oma tõetera on selles arvamuses olemas,” noogutab Meelis Sügis. “Meie õppemeetodid võimaldavad tõesti ka nõrgematel õpilastel hakkama saada. Sellest ongi tekkinud kumu, et see kool on mõeldud ainult nõrkadele. Sama arvatakse Waldorf-koolide kohta kohati ka Saksamaal, kuigi sealsed lõpetajad on juba 80 aasta jooksul tõestanud, et nad saavad elus hästi hakkama. Teisalt pole statistiliselt kõrge keskmine ka meie ainus eesmärk. Me ei hakka nõrgemat õpilast sellepärast koolist välja arvama, et saaks keskmisele 4,2 punkti juurde.”
Müüti nõrkade koolist toidab teinegi põhjus: alates viiendast klassist, kui tavakooli lastel kipub kooliskäimise isu päris ära kaduma, hakkavad nende mures vanemad Waldorf-koole otsima. “Tullakse selle motiiviga, et laps ei saa suures klassis hakkama või on õppimisega probleeme,” selgitab Sügis. “Loomulikult me püüame ta vastu võtta, aga see tähendab, et klassi mikrokliima muutub. Vanemal on sel hetkel põhiline mure, et laps saaks kooli, seepärast ei süvene ta meie pedagoogika eripärasse. Sellest aga võivad hiljem probleemid tekkida. Ja paraku mõjutab see oluliselt lapse hakkama saamist, kui koolil ja kodul omavahel üksmeelt ei ole.”
Olekski ebaaus Waldorf-koole keskmiste pärast sarjata: aitavad nad ju tavakoolist välja langenud õpilase siiski lõpueksamiteni, olgugi hinne niru “kolm”.
Lapsed tahavad rohkem
Eri tasemega õpilaste ühes klassis õpetamine nõuab õpetajalt kindlasti äärmiselt palju. Lisakoormuse annab see, et Waldorf-kool ei kasuta frontaalõpet, vaid kutsub õpilast aktiivselt küsima, arvama, osalema. Seetõttu on koolitund seal täis sahinat, jutustamist, lauaklappide kolinat, vastuvaidlemisi. Lapsed ei tõuse vastates püsti ega tõsta kätt, õpetajale ütlevad “sina”.
Küsida ja oma arvamust avaldada Walfdorf-kooli õpilased julgevad. Nii esitavad ka Martin ja Kaarel ajakirjanikule oma kriitika õpetajate juuresolekul, ilmutades vaimustavat probleemilahendusoskust. “Siin koolis hinnatakse naljakalt,” väidab Kaarel. “Kogu aeg teadsin, et olen nii “nelja” kanti õpilane – aga 9. klassi riigieksamil sain füüsika “kolme”. Miks nad mind üle hindasid?” Poisid leiavad, et viga on epohhiõppes: kui kuni 6. klassini on selline süsteem omal kohal, siis hiljem jätab see taseme nõrgaks. (Epohhiõppe korral saavad lapsed füüsikat-keemiat neli nädalat sügisel ning jätkavad alles kevadel nelja nädala jooksul, vahepeal neist ainetest ei räägita.)
Martin: “Epohhid ei tasu ära, sest vahepeal läheb kõik meelest. Terve nädala uue epohhi algusest tuletame meelde, millest eelmine kord rääkisime!” Kaarel lisab: “Ja kuna füüsikaõpetajad vahetuvad nagu sokid, siis ei tea uus õpetaja, mida eelmine juba rääkis. Hea oleks kompromiss: epohhidele lisaks neli jooksvat füüsika-keemia tundi igal nädalal.”
Poisid on visad: olgugi et nende sügisesel jutul tulemusi polnud, on nad kirjutanud kooli kolleegiumile uue kirja, ikka palvega suurendada füüsika-keemia tundide arvu. “Igas süsteemis on puudusi,” ütleb Martin kogenud väitleja kindlusega, “aga neid saab muuta. Meil on plaan esitatud, nüüd oleneb, kuidas kolleegium sellele reageerib.”
Kas müstiline ususekt…
Kehvad tulemused pole ainsad, mille pihta kriitika tuld annab. “Waldorf-koolide õppemetoodika toetub ebateaduslikule ja dogmaatilisele antroposoofiale,” pahandab lapsevanem Martin Vällik. Oma last pole ta mõelnud sellisesse kooli panna, kuid ta on antroposoofiaga tutvunud, käinud Šveitsis Dornachis, tema sõnul “antroposoofia peakorteris” õppival tuttaval külas ja temaga asju arutanud.
“Me elame ometi 21. sajandil, kus maailmakäsitlus on vabanemas ebausust,” seletab Martin oma vimma. “Waldorf-pedagoogikas on aga kesksed mõisted reinkarnatsioon ja karma. Iga laps on “vana hing”, kes alles õpib uues kehas ja füüsilises maailmas kohanema. Enne seitsmeaastaseks saamist olla lapse füüsilise arengu staadium, 7–14 oleks tunnete arendamise aeg, iseseisev mõtlemine saavat alguse 14aastaselt. Enne hammaste vahetumist ei tohtivat lugemist õpetada, pidi tervisele kahjulik olema!”
Enim häirib Martinit see, et Waldorf-koolid “varjavad oma tõelisi eesmärke. Maskeerivad end teadlasteks ja pedagoogideks, tegelikult on aga metafüüsiline usulahk, mis kasvatab endale järeltulijaid, luues kinnise suhtlusringi oma reeglite ja rituaalidega”.
… või hingestatud maailmatunnetus?
“Jah, antroposoofia erineb tavateadvusest kindlasti,” vastab Martinile Tallinna Ülikooli dotsent Tiiu Kuurme. “See püüab leida ühtsust materiaalse ja mittemateriaalse vahel, tajuda tegelikkust suure süsteemse tervikuna. Aga me ei peaks argiteadvust seadma soovitavaks normiks.”
Kuurme on nõus, et oht kinnise suhtlusringi tekkeks on olemas. “Mõistagi on vanemad mures, et lapsel võib tekkida probleeme, kui ta kasvab keskmisest liiga erinevas keskkonnas, kus on oma rituaalid, muusika, kunstiharrastusviisid. Ka kõrvalseisjad võõristavad Waldorf-koolide rahvast. Ent tutvumine tegelikkuse tõlgendamise eri viisidega on noorele inimesele vajalik. Need rituaalid ja kunstiharrastus pole niisama, nad avavad muidu uinuvaid tunnetuskanaleid ning kasvatavad respekti elu vastu. Üldlevinud argiteadvus kipub koos seisma käibetõdedest: mõeldakse ja arvatakse nii, nagu peab. See aga vaesestab inimelu, sulgeb võimalusi ja tekitab rahulolematust, sest inimene ei leia iseennast üles. Waldorf-koolis on lapsel võimalik rohkemat kogeda kui tavapärases massikoolis. Siinne eesmärk on kasvatada vaba isiksus, iseseisev mõtleja, otsija, otsustaja, mitte teda jäigalt mingi maailmatunnetusviisiga siduda.”
Kasvatusteadlasena oskab Kuurme võrrelda antroposoofilist lapse arengu käsitlust teiste meil levinud arenguteooriatega. Suuri vastasseise tema meelest pole, küll aga seletab antroposoofia arengulised iseärasused teisiti lahti. Ja pealegi – meie tavakoolis õpivad lapsed ju õppekavade järgi, kus pole arvestatud mingeid lapse arengu printsiipe!
Läbikaalumist vajavad ka meie endi hirmud. Kuurme ütleb, et mitte usust ei tule lapsi iga hinna eest eemal hoida, vaid vägivallast ja labasest reklaamist. Usutakse millessegi ju niikuinii, ka teadususk või ateism on omamoodi usud. Religioosne tunnetus on iidne, miks ta peaks olema järsku ohtlik? Ent mõistagi vajab läbimõtlemist, mil viisil laps usuga kokku viia.
Vilistlased arvudes
Tartu Waldorfgümnaasiumi 37 lõpetanust õpib 18 kõrgkoolides ja kolledžites, 6 töötab ning ülejäänud on ametikoolides. Aruküla kooli õpetaja Riina Harma on oma kodukooli lõpetajate käekäigu kohta teinud diplomitöö. Sellest selgub, et Aruküla põhikooli lõpetanud 19 õpilasest 10 jätkab õpinguid Tallinna gümnaasiumides, 5 õpib ametikoolides, 3 töötavad ja 1 noormees praegu ei õpi ega tööta.
Samast diplomitööst võib lugeda, et Aruküla kooli lõpetanud peavad oma eelisteks eakaaslaste ees oskust vabalt suhelda, julgust oma arvamust väljendada ning küsida, kartmata loll paista, oskust konspekteerida ja ennast analüüsida.
Kas ei ole need oskused, mis iseloomustavad iseseisvat, tervet ja hakkama saavat inimest? Waldorf-koolide poolt on ka ametlik arvamus. Haridus- ja teadusministeeriumi põhihariduse peaspetsialist Merike Mändla ütleb, et alternatiivkoolidel on Eestis oluline roll täita. “Kõigile õpilastele ei pruugi sobida tavakoolide õpetamismeetodid,” põhjendab ta. “Waldorf-pedagoogika põhimõtteid rakendatakse tegelikult ju ka tavakoolide esimestes klassides, suuremates on aga lahknevused nii suured, et kasutamisvõimalusi leitakse vähem.” Ka toob ta tavakoolide õpetajaile eeskujuks Waldorf-koolide sõnalise hindamise meetodi ning kiidab sealset lapse isiksuse ja arengutempo arvestamist.
Kui ka eelmaalitud pilt Waldorf-kooli lõpetajast on vaid ideaal, millele kõik ei pruugi vastata, on selliseid õppeasutusi Eesti haridusmaastikule kindlasti vaja. Kas või sellepärast, et erinevad haridusvõimalused ja maailmavaateline kirevus vaid rikastavad ühiskonda. Aga kindlasti on teie lapsel Waldorf-koolis lihtsam, kui te ise tunnete Steiner-pedagoogikat ja olete valmis seda usaldama.
Waldorf-koolide plussid ja miinused
Plussid
• Väikesed klassid ja õpilasesõbralik keskkond.
• Õppekava arvestab lapse ealise arengu seaduspärasid.
• Õppeaineid õpetatakse epohhidena, mis võimaldab ainet mitmekülgselt käsitleda ja aineid omavahel siduda.
• Klassiõpetajaid õpetavad kõiki õppeaineid 1.–8. klassini.
• Numbriline hindamine on asendatud õpilaste arengu hinnanguliste kirjeldustega.
• Paljudel teistest koolidest tulnud õpiraskustega lastel on tekkinud huvi õppimise vastu ja käitumisprobleemidega õpilased on hakanud täitma koolikohustust.
• Lapsed on loomingulised ning vabad oma arvamustes.
• Õpilased esinevad edukalt kunsti- ja käsitöönäitustel.
• Lastevanemaid ja õpetajaid koolitatakse Waldorf-pedagoogika alal.
Miinused
• Õpetajate vähene osalemine ainealastel koolitustel.
• Koolides töötab kvalifikatsiooni nõuetele mittevastavaid õpetajaid.
• Vähe võimalusi õppekeskkonna uuendamiseks ning õppevahendite kaasajastamiseks.
• Õpilaste vähene osavõtt vabariiklike aineolümpiaadide piirkonnavoorudest.
• Põhikooli lõpueksamite ning riigieksamite tulemused on vabariigi keskmisest madalamad.
• Osade koolide vähene avatus.
