Elu Tootside Keila-Joa eksklusiivses ja hästi turvatud mereääses suures villas männimetsa all on harmooniline. Kati on katnud perele kohvilaua välja terrassile. Kodus toimetab Kati ja pisikese Karolina (1,9) kõrval ka “kuningas” Jaan (52), kes nädalakese puhkust võtnud, et võimalikult palju oma perega aega veeta. Täna on see päev, kus ta kavatseb ilusa ilma tähistamiseks naispere merele kaatriga sõitma viia ja mõnda saart külastada. “Mina võin öelda, et meie omavahelised suhted on pärast Karolina sündi veelgi paremaks läinud,” sosistab Kati, kui Jaan korraks eemale läheb.
Reguleerib mehe kaalu
Pisikene issi nägu Karolina jookseb peagi terrassi pealt murule ja soovib minna mustikaid sööma. Kati haarab toast mustikakorvi ning ema ja tütar seavad sammud maja kõrval asuvasse männimetsatukka, mille alune sinatab vitamiinirikastest marjadest. Mõned mustikapõõsad on Kati istutanud ka koduaeda, murul kasvava hiiglasuure männitüve alla, et tütar saaks kas või palja pepuga mugavalt murul seistes mustikaid suhu noppida. “See on ikka nii hea, et tuled majast välja ja saad kohe värskeid marju korjata. Karolina vanaema, Jaani ema andis meile metsmaasikaid. Need kasvasid hiigelsuureks ja siis oli meie hommikune magustoit maasikad. Nüüd on mustikate aeg.” Katil on juba kõik saadaolevad marjad ka talveks purkidesse ja sügavkülma ära pandud. Nii tekib lapsel tugev immuunsus.
Tootside maja on erakordselt korras, nagu oleks oodatud külla sisustusajakirja fotograafi. Aias kasvavad lilled, muru on niidetud. Pereisa Jaani sõbrad teavad rääkida, et mees olla omaks võtnud uued tervislikud eluviisid – enam pärast kella kuut õhtul ei söö. Jaan tunnistab, et on kaotanud viis kilo ja kavatseb veelgi maha võtta. Tema uutele eluviisidele aitab kaasa Kati koostatud söögisedel – road, mida Kati iga päev ise perele valmistab. Ei mingeid valmistoite! Kodu ja mehe eest hoolitsemine on iga naise kohus ja Kati ei saa aru, miks peakski nende elus teisiti olema.
“Meil on rollid ära jaotatud. Kõik, mis puudutab kodu ja aeda, on minu rida. Pere eest hoolitsemine materiaalses mõttes on issi rida. Mina arvan, et see ongi õige. Naised on need, kes peaksid kodu eest hoolitsema, olema armastavad kaasad oma mehele. Pooldan vana traditsioonilist peremudelit,” ütleb Kati konkreetselt ja lisab: “Mina leian, et emme on lapsega kodus, ootab issit koju, koristab, teeb süüa.” Kuigi rahalised tingimused võimaldaksid, ei ole just selle põhimõtte tõttu selles majapidamises ka ühtegi koduabilist, aednikku ega lapsehoidjat. Kõik, mis puudutab majapidamist, teeb Kati oma kätega. “No nii palju oskab Jaan küll koduseid töid, et teab kohvimasinal õigeid nuppe vajutada,” poetab Kati humoorikalt.
Katil ja Jaanil erinevad soovid
Fotograaf kutsub Katit ja Karolinat mere äärde, et seal ilusaid pilte teha. Karolina on aga sättinud end kiige peale ega kavatsegi sealt lahkuda.
“Tema on meil tõeline kiikumise fänn. Täna hommikul kiikus ta näiteks 40 minutit jutti,” teatab ema ja üritab last kiige pealt mere äärde meelitada. Väikese nutuga tal see õnnestubki, kümme meetrit eemal seisavad Kati ja Karolina juba keset avatud liivaranda, kus meri päikese käes sillerdab ja ainuke liivarannas ujuja on kõrvaltmaja naabrinaine. “Väikese muuli tõttu, mis meil siin on, toob meri aeg-ajalt adru randa. Võtsin siis ükskord kätte ning rookisin ranna adrust ja kõrkjatest veidi puhtamaks. Näe, nüüd on jälle uus kogus,” tutvustab Kati veel üht oma kodust ülesannet. Naise näost on näha, et just see ongi elu ja amet, mida ta on endale alati soovinud.
Üks unistus Katil siiski veel on. Kuigi tundub, et maakodu mere ääres ja männimetsa all elaval perel justkui vaja ei ole, unistab Kati ikkagi oma päris maakodust Lõuna-Eestis.
“Maakodu oleks ikka hea, seal oleks teine tunne. Seal ma teeksin mõned asjad teisiti kui siin. See on modernne maja,” näitab Kati nende hiiglasuure hiljuti valminud maja peale. “Mina armastan klassikalist joont, unistan 30ndate stiilis häärberist kusagil Otepää kandis. Nii palju kui võimalik surfan praegugi agaralt kinnisvaraportaalides ja jälgin, mida pakutakse. Hiiumaal käime paar korda aastas ühes armsas turismitalus, aga kui ise maakodu soetada, oleks minu unistus just Lõuna-Eesti kant,” ohkab Kati oma veel täitumata unistusest jutustades. “Ühte ilusat talukohta käisime isegi Raplamaal vaatamas. Päris sellist maja, mida tahaksin, ma veel müügis näinud ei ole. Üks võimalus on muidugi ise ehitada, aga seda vana ehedat aurat ei pane sinna uude majja mitte kuidagi. Mulle meeldib, kui asjal on oma hing sees ja seda uude nii lihtsalt ei tekita. Jaan jälle ei taha üldse vanu asju. Tema ei taha ka vanas majas elada,” ohkab Kati veelgi sügavamalt. “Eks see maakodu värk olegi rohkem minu unistus. Jaan küsib ikka, et no miks meil seda peavalu veel vaja on. Muru niitmine ja kõik see töö. Mina ütlen siis vastu, et ära sina, kallis mees, sellele mõtle. Kas sina teed neid töid, niidad muru ja nokitsed kodu kallal? Jaan vastab siis: “Ei tee, aga sina teed ja mul on kahju seda vaadata.” Nii elamegi siis, saba kinni ja nokk lahti,” lausub Kati veidi nukralt ja kutsub vaatama ilusat väga vana hobuvankrit, mille ta internetist leidis ja lasi Võru antiigiärist koduõuele tuua. Kati tõstab Karolina hobukaariku äärele ja murrab tütrekesele ühe seal kasvava lilleõie. “Aega nende unistustega on. Küll tulevikus jõuab ka neid täita. Praegu on kõige tähtsam Karolina,” ütleb Kati rõõmsalt oma last vaadates.
Veendunud ema
Kuna Kati ise on kasvanud ilma vanemliku hooleta, oli alates üheksandast eluaastast hoopis kümme aastat vanema õe kasvatada, soovib noor naine oma tütrele kinkida teistsuguse lapsepõlve. See on ka üks põhjus, miks Karolinale ei ole hoidjat võetud. “Ma olen lapsest eemal olnud ainult ühe öö. See oli haiglas, pärast keisrilõiget, kui ta mu juurest ära viidi. Siis ma olin pool kuus hommikul üleval ja käisin õdedele närvidele, et palun tooge mu laps. Pool seitse toodigi mulle laps. Olin selline hull ema, kes ei jätnud jonni.”
Lapse sünnitas Kati Tartus, vanas sünnitusmajas. “Vanadel haiglatel on eriline aura. Meil oli seal sama palat, kus ka Karolina issi Jaan kunagi ilmaletuleku järel oma emmega oli. Nüüd on see ära remonditud ja meil vedas, et sinna saime,” jutustab Kati uhkusega Karolina sündimise loo.
“Kui meil ongi vaja kusagile üritusele minna, hakkan tavaliselt nädal enne muretsema, kuhu laps jätta. No üldse ei raatsi temast lahku minna. Õnneks saab äärmisel vajadusel paluda abi Jaani vanematelt lastelt, kes alati hea meelega meile Karolinat hoidma tulevad, ja mina oma õelt. Mul on nii hea meel, et oleme vähemalt oma õega hoidnud häid suhteid ja alati üksteise jaoks olemas. See ei tuleks kõne allagi, et jätan lapse mõne võõra hoidja hooleks,” on Kati resoluutne.
Ka ei soovi Kati enam väga palju reisida, nagu nad varem Jaaniga pidevalt tegid. “Olime mõni aeg tagasi Hispaanias, oma sealses suvekodus. Karolina oli nii terve laps, aga seal ajas üks mure teist taga. Üks põletik teise otsa, siis tuli bronhiit ja pidime ka haiglas viibima. Jaan vist soovib ikka reisima minna, aga mina loodan, et niipea kohvreid pakkima ei pea,” ütleb Kati ja lisab, et kui ta üldse kuhugi väikese lapsega minna sooviks, siis aeg-ajalt mõnele laadale või vahel harva ringsõidule mööda kaunist kodumaad.
Tissi ja kamašokolaadi
Karolina tuleb issiga mängimast, seab ennast emme sülle kohvilaua taha ja haarab suhkrutoosi järele. Saades emmelt keelava pilgu, tekib tüdruku näole viril ilme.
“Karolina, kas tahad kamašokolaadi?” küsib issi Jaan seepeale ja tüdruku näoilme vahetub hetkega maailma kõige rõõmsama naeratuse vastu.
“Siiani pole me Karolinale mitte ühtegi kommi andnud,” kiidab Kati. “Ükskord oli ta haige ega söönud mitte midagi. Olime lausa mures. Õnneks leidsime kamašokolaadi ja nüüd on see ainuke magus asi, mida me lapsel süüa lubame. Näiteks eile küsisin temalt hommikusöögilauas, kas soovid seda, seda või seda. Kõikidele toitudele tuli eitav vastus. “Aga kas Karolina tahab kamašokolaadi?” küsisin siis. “Jaa,” vastas tibu kiiresti,” naerab Kati.
Teine magus asi, mida Karolina ikka veel armastab, on emme tiss. Kati lubab teha teiseks eluaastaks endale ja lapsele kingituse ning last siis tissist võõrutama hakata. Praegu las tüdruk aga naudib ja kogub eluks rammu.
Jaan jõuab köögist tagasi teisegi tüki kamašokolaadiga ja lausub seepeale: “Tema teab, et krõbiseva paberi sees olevad kommid on pähhid. Kui lasteaeda läheb, saab need tarkused selgeks.” Lasteaeda ei kavatse Tootsid panna Karolinat aga mitte enne kolmandat eluaastat, seega jäävad senikaua Karolinale võõraks ka maiused. “Kui kolmanda eluaastani saad sa last kasvatada, siis alates kolmandast eluaastast pead hakkama teda ümber kasvatama,” tsiteerib Jaan oma elukogemustest ja laste kasvatamisest selgeks saanud tõde.
Karm isa Jaan
Mingeid erilisi kasvatusnippe Katil ja Jaanil pole. “Vabakasvatust ei poolda ma üldse. Jaan on oma kolm vanemat last suht karmikäeliselt üles kasvatanud ning kõikidest on sirgunud tublid ja arukad inimesed. Peamine põhimõte on see, et lapsel tuleb lasta teha kõik sinuga koos ja nii ta õpib. Näiteks teeme temaga isegi süüa koos, alates muna praadimisest kuni pannkookide valmistamiseni välja,” jutustab Kati.
“Tal on ju olemas kõik vajalik, et emmet aidata: oma mängu-tolmuimeja, -triikraud, oma köök jne. Ta jäljendab igat asja. Me teeme kõik võimaliku, et laps saaks mitmekülgselt areneda ja tänu sellele on ta meil ka suhteliselt hea laps,” lisab Jaan naise jutule.
“Kui laps tõesti ei taha sõna kuulata, aitab alati ju nurk. Karolina ei tea nurkade olemasolust praegu aga eriti midagi. Piisab, kui emme või issi teeb korraks kurja häält, seepeale tuleb Karolina kohe emme või issi juurde ja nõuab musimopsu,” täiendab Kati.
Jaan võtab musijutu peale Karolina hellalt sülle ning isa ja tütar kõnnivad kahekesi mere poole.
“Jaan on väga hea isa,” ütleb Kati neile järele vaadates. “Eks vanus on Jaanil selline, et tal on nüüd lapse jaoks rohkem aega. Ta on ka ise öelnud, et varem oli ta kogu aeg jooksus, tööd oli rohkem ja kui koju jõudis, siis lapsed juba magasid. Nüüd saab ta piisavalt palju lapsega koos olla ja tema kasvamist nautida. Sünnituse juures oli ta ju ka esimest korda. Tegi seal kogu aeg pilte. Kui Jaan koju tuleb, ei jõua ta peadki ukse vahelt sisse pista, hõikab juba hoovist: “Tere, Karolina!” Siis tullakse ja antakse ruttu emmele musu ja võetakse kohe laps sülle.”
Teise lapse igatsust Katil veel ei ole. Võib-olla tuleb sellegi põhjust otsida Kati enda lapsepõlvest. Olles kasvanud ainult vendade ja õdedega peadpidi koos, saamata vanemate hellust ja armastust, sooviks naine oma lapsele teistsugust kasvamist. “Ma ei nimeta ennast ideaalseks emaks. Samas tahan sinnapoole pürgida. Võib-olla siis, kui Karolina on suurem, võiksime hakata teise lapse peale mõtlema. Praegu on kõige tähtsam olla 24/7 olemas esimese lapse jaoks,” ütleb Kati lõpetuseks ja läheb Karolinale ja Jaanile mere äärde järele.
