“Mu kodu paikneb päris hooldekodu taga, olen elanud seal sünnist saati. Elasin ema ja vanaemaga, olin üksik laps,” vestab jutukas ja emotsionaalne Vaike.
Ema ja vanaema töötasid samuti hooldekodus. “Kui olin 12, läks ema Tartusse elama, jäin vanaemaga kahekesi. Sellest ajast saadik hakkasin hooldekodu töötajatele koolivaheaegadel, hiljem töökoha kõrvalt puhkusi andma. Töötasin suviti sanitarina, kokana, hiljem laohoidjana, kasvasin aastate jooksul selle majaga kokku.”
19aastaselt jäi tüdruk hooldekodu taga paiknevasse kodusse üksi elama. “Vanaema suri, kui Viljandi koolis õppisin ja linnas töötasin,” meenutab ta. “1992 oli taas murranguline periood, mil läksin hooldekodusse juhatajaks.” Hooldekodule leiti just Vaike eestvedamisel lennukas nimi Härmalõng. “Nimi seostub meie jaoks lootusega. Härmalõng on niidike, mida ämblik veab. Härmalõngasid on meil pargis palju. Elu hooldekodus ei tähenda, et kõik lõpeb – see on elukaare uus etapp,” teab Vaike.
Leidis Härmalõngast mehe
Hooldekodu on Vaike endagi elulõnga saatuslikult juhtinud. Esimese abielu lahutas ta 27aastaselt, sest mehega ei sobitud omavahel. Tänase abikaasa Leo leidis naine aga hooldekodus töötades 29aastaselt.
“Leo oli ametis majandustöötajana, oli tulnud aasta enne mind, minust seitse aastat vanem. Armas inimene, kes headuse ja soojusega võitis mu südame,” on naine rahul. “Ta hoolitseb tänini hooldekodu ja meie pere heaolu eest.”
Esimese mehega Vaikel lapsi polnud, nüüdseks on eksabikaasa surnud. Leoga abielust kasvab tütar Eleri (16). “Ta on mu päikesekiir. Enne teda millegipärast rasedused katkesid. Kui Elerit kandsin, käisin Lille Lindmäe loengul. Küsisin, kas ta saab mind aidata, mul on hirm, et äkki see rasedus ka katkeb. Ta vaatas korra ja ütles, et mul on kilpnäärmeprobleemid. Käisin arsti juures, sain abi ja kandsin Eleri lõpuni,” räägib naine uskumatu loo.
Kauaoodatud lapsega seonduvaid õnnehetki mäletab Vaike selgelt. “Võrratu tunne. Minu sees kasvas väike ime, kellega kohtumist ootasin pikisilmi. Temaga lõpuks kohtudes vaatas mulle vastu väike inglike nii arukal pilgul. Kõik muu siin elus on nagu on, laps on kingitus. Tõeline ime. Meil on väga hea kontakt. Soovisin, et tal tuleksid minu lokid ja vanaema hea iseloom. Eleri ongi tuletatud vanaema nimest Ella.” Eleriga koos käib Vaike erinevatel koosviibimistel tantsuks laulmas, tütar mängib süntesaatorit ja vahel on lauljaid peale nende veelgi. Tütar ja abikaasa on need, kes Vaike töömahukasse ellu päikest kiirgavad.
Loobus südamestimulaatorist
“Tööalaselt on elu olnud nii pingeline, et kaks aastat tagasi tundsin tugevaid südame rütmihäireid,” läheb jutt tõsisematele teemadele. “Meie keha tuleb meid õpetama. Siis leidsin ingliraamatud. Doreen Virtue “Inglite sõnumid”, “Inglitega tervendamine” – sealt otsisin abi.”
Oli mitmeid öid, kui naine tundis, et nüüd vist lähebki teise ilma. Süda jättis lööke vahele, arstid tuvastasid mingil hetkel, et ühe öö jooksul oli südame töös 450 pausi. Enesetunne oli lootusetu, hirm surma ees valitses meeli. Taheti panna südamestimulaator, kuid naine keeldus kindlalt.
“Läbi palve inglite poole tervenesin. Hakkasin kasutama looduslikke toidulisandeid. Palvet kasutasin palju – mul oli see märkmiku vahel, palvetasin õhtuti, hommikuti enne tööleminekut. Palusin endale tarkust oma probleemidest vabanemiseks, jõudu. Püüdsin olla elujaatavam, suhtuda inimestesse heatahtlikult,” kirjeldab Vaike oma “ravi”.
Tervenemine toimuski. Hirm kadus. “Sain rahu. Olin igal hommikul õnnelik, et näen päikest. Sain läbi tervenemise suure sügava usu jumalasse ja inglitesse. Nüüd, kui istun autosse, palun alati kaitset. Usun, et inglid on jumala saadikud, kõikidesse neisse uskudes olen täna siin, kus olen, sellisena nagu olen. Õppisin vaatlema, endale hingerahu andma.”
Pool aastat tagasi käis naine uuringutel ja enam südame töös pause ei avastatud. “Ma julgen väita, et inglid on mind ära hoidnud invaliidistaatusest,” lisab ta vaikselt.
Realistlikud pildid hooldekodu elanikest
Vaike tundub inimesena, kel vaatamata sellele, et tal olid südameprobleemid, on süda piisavalt avar, et sinna mahub armastust veel sadade jaoks. Ta ei häbene meenutada hooldekodus tehtud sanitaritöid ajast, kui oli 12. “Siis ei olnudki mähkmeid, olid ristlinad – vanainimesel oli lina märg, siis tuli vahetada, vanainimene tuli puhastada. Tühjendasin ka nende potte, mõtlesin endale selle tegemiseks ise välja hingamisharjutuse. Kui avasin potikaane, hoidusin hingamast, valasin poti tühjaks, panin kaane kinni ja alles siis hingasin välja. Uriinilõhn pluss kloorilõhn oleks muidu öökima ajanud.”
Ta tegi tööd alandlikkusega. Mõnedest, kelle eest ta hoolt kandis, kujunesid neiu lähedased sõbrad. “Näiteks vana tädi, kes õpetas mind tegema taskurätikust inimesekujusid,” meenutab ta heldimusega. “Hooldekodus oli lava, kus sai esineda, oli klaver ja eesriie. Onu Ernst mängis klaverit ja meie, lapsed, laulsime. Onu mängis “Põdramaja”, meie tantsisime. Ta õpetas meile tvisti ja padespaani. Oli ratastoolis onu Paul, kellega mängisime “Reisi ümber maailma”. Väga eredalt mäletan August Säeske, keda kutsuti Sääseonuks. Tema valdas imehästi akordionit ja kannelt. Kastre pargis võis tema pillihelisid tihti kuulda. Ta oli meile kõigile ka hea kingsepp ja alati valmis muudelgi töödel kaasa aitama.”
Nüüdsel ajal satub hooldekodusse palju raskeid haigeid. Vaike sõnul on väga haigete vanainimeste meel harva rõõmus. Neid toovad hooldekodusse lapsed, kes ei suuda ega oska enam vanakeste eest hoolitseda. Üksikuks jäänud vanainimesi suunavad Härmalõnga samuti kohalikud omavalitsused.
“Kui inimesed on jäänud üksi ja pole lähedasi, kes nende eest hoolt kannaksid, tekivad paljudel eakatel igapäevase eluga toimetuleku raskused. Ei jõuta kütet tuppa tuua, ei jaksata kaupluses käia, ei saada hakkama pesu pesemisega. Kui täiskasvanud lapsed toovad oma haige ema või isa meie hoole alla, ei tähenda see sugugi, nagu ei tahaks nad vanemate eest hoolitseda. Paljudel juhtudel peame ka lapsi hea sõnaga toetama, arutledes, et hooldekodu ei ole karistusasutus, vastupidi, siin püütakse igati arvestada vanemaealiste inimeste soove ning vajadusi. Püüame olla sõpradena toeks igale siin hoones elavale inimesele,” kinnitab oma ametit siiralt armastav Vaike.
Hooldekodusse tagasi!
Kord oli hooldekodus vanaproua, kelle tütar otsustas ta siiski enda juurde koju tagasi viia. Ent vanaproua kippus Härmalõnga tagasi. Põhjendas: “Ootasin tütre juures päevast päeva Elmari raadio seltsis õhtut, ja teate, kui pikad päevad olid. Omaealiste seltsis on märksa huvitavam ja turvalisem!”
Vaike ei leia, et Eestimaal suhtutakse hoolimatult oma vanadesse lähedastesse. “Need inimesed, kes meile on paigutanud oma lähedasi, on väga hoolivad. Palju helistatakse, käiakse külas, püütakse suhelda e-kirja teel, paljudel memmedel-taatidel on mobiiltelefonid.”
Hooldekoduga kohanemine sõltub isikust. Mõned vanainimesed loomulikult nutavad, kui peavad perest maha jääma, aga Härmalõngas töötab spetsiaalne inimene, kes aitab neil kohaneda. Hetkel on vanim elanik 98aastane, noorim 58.
“Räägitakse, et uus ajastu on käes, kui tuleb teha, mida hing ihkab,” arutleb Vaike. “Tunnen ja tean, et sotsiaaltöö ongi minu hingelähedane valdkond, töö, mida tahan ning peangi tegema, sest kogu eelnev elukeskkond on taolist tegevust soosinud. Mind on lausa juhatatud seda rada käima.”
Vaike edaspidistes plaanides on Mäksa valla abiga parandada hooldekodu elanike elukvaliteeti hoone juurdeehitise näol. Naine loodab, et ehitamiseks läheb 2011. aastal. “Vabanenud mõisahoone ruumides hakkame osutama päevakeskuse teenuseid ümberkaudsetele vallaelanikele,” kõneleb juhataja oma lennukatest plaanidest. “Lisaks planeerime edaspidi hooldekodu töötajatega hakata osutama koduhoolduse teenuseid. Uue hooldekodu valmides saavad siin tööd juuksur, maniküür-pediküür, massöör.”
Vananemist ei pelga
Vaike kinnitab, et tema küll ei karda vananemist. “Vananemine on üks eluetapp. Vanaduseks nagu surmakski tuleb valmis olla. Kui oskame vananeda, on paljud asjad meile kergemini talutavad ning oleme ise pingevabamad. Kõik algab mõtlemisest,” ütleb ta.
“Meile hooldekodusse tuli üks mees, kelle kohta arstid väitsid, et ta ei tõuse kunagi jalule. Süüdi oli alkoholism, millega mees võitles. Ta hakkas salaja harjutusi tegema, ma ei tea, mismoodi. Kuni ühel päeval nägime, et ta toa aknal oli raadio käima pandud, ja imestasime, kes teda aitas. Aga mees oli ise selle käima pannud, ise kõndis ukseni. Ahhetasime. Ta hakkas tänu oma salajastele treeningutele kõndima, käis hiljem pargis jalutamas.”
Teine lugu. “Vanaproua Valve ütles, et tahaks väga minna tsirkusesse. Võtsime ideest vedu. Tellisime bussi, etendus algas kell viis, aga buss vedas alt. Soov tsirkusesse minna oli ääretult suur. Helistasime, saime vallamajast kaks autot, osa läks liinibussiga. Sõit üle käbide ja kändude, aga tsirkusesse jõudsime õigeks ajaks. See oli nii tore!”
