52 + 52 & 31
Milla ja Alar on mõlemad 52aastased. Nad on 31 aastat abielus olnud ning selle aja jooksul tütre Elo ja poja Ivo 20. eluaastate teise poolde kasvatanud. Sel aastatuhandel on nad ehitanud maja Uus-Ihastesse, teise Viimsisse Randverre ja kolmanda Mäksa kanti Emajõe ürgorgu. Eelmine sajand sai samuti üha ehitades läbitud. Mäksa kodu suhtes loodab Milla, et siia nemad Alariga nüüd jäävad. Tundes pooleldi ukrainlaste järeltulija Alari hingelaadi väga sügavuti, teab naine siiski, et ühel hetkel võib jälle juhtuda, et pakitakse asjad ja kodu kolitakse järgmisse kohta, kuhu mees tahab ja rühib.
“Minu meelest on Alari moodi lapsemeel vahva. Kõik on nagu esimest korda. Kõik on uus, värske ja huvitav,” räägib kordi nullist alustanud Milla. “Ma ise olen sellest esmakordsuse illusioonist välja kasvanud. Olles mitmel töökohal asjaajajana oma energiat kulutanud, tunnen end nüüd vahel kodus olles vangina. Meil on Alariga olnud alati enda ehitatud väga kaunid kodud, aga kui poleks enne tööta olnud või varasemast kukkumisest õppinud, haletseksin vist ennast. Oma esimesel tööta olemise perioodil suitsetasin muide oma elu normi täis. Käisin läbi kõik mõeldavad kursused ja koolitused ning kui päevapealt suitsetamise maha jätsin, sain paradoksaalsel kombel ka tööle.” Koduvangistust aitavad lõbusamaks muuta küpses eas saksa lambakoer ja nooruke laika, keda naine püüab kasvatada kirglikust jahimehest abikaasale teenistuskoeraks.

Ludmilla Siberist  
Nimetame Millat küll sõbralikult Mäksa Millaks, ent ta on sündinud Siberisse küüditatute lapsena. “Sellepärast mu täisnimeks Ludmilla pandigi, et keegi ei osanud unistada ega loota, kas ja millal taigast Eestisse pääsetakse.”
Oma mehega kohtus Milla tudengiajal kolhoosis, kui Alar õppis “tipis” ja Milla “pedas”. “Ta ütles esimesel kohtumisel, et olen tema tüdruk. Ja ma olengi. Surmani.”
Päris oma kätega Ihastesse ehitatud ridaelamuboks sündis, kui paar käis maalri- ja santöid tegemas, lapsed abiks. “Meesehitajad ei tikkunud paari katse järel enam mulle ütlema, et mis sa, tädi, põrkad siin,” muigab õpetajaharidusega Milla. “Tädi oskas. Alar töötas end automüügi alal Eesti parimaks müügimeheks, minust sai tööl ja elus tema parem käsi. Mu mees, kellega meie abielu laulatati muide alles siis, kui lapsed olid suured, on rahutu hing. Edu tipul Tartus oli temal vaja edasi liikuda. Sellepärast ta võttiski vastu pakkumise Tallinnasse autosid müüma minna. Minul oli muidugi hirm Tartu sõpruskonnast – kogu see Rotary ja Inner Wheeli vennas-õeskond – eemalduda. Selgus, et tänapäevane mobiilide ja e-kirjade ajastu teeb imesid: sattusin olema oma Tartu-klubi president – ja see ollakse ainult üks kord – just Tallinna-perioodil. Kõik on  hea tahtmise korral võimalik, sain hakkama ja olen uhke. Aga ma järgnen oma taevast määratud mehele ka edaspidi kas või kinnisilmi, kuhu  iganes ta minna tahab.”
Tallinnas kogus Alar kuraasi osta lummav maatükk Tartu lähistele Mäksa kanti Emajõe ürgorgu ja projekteerida sinna ise pere järgmine maja. “Tartusse naastes töötasin kaks aastat kaitseväe ühendatud õppeasutustes kantselei juhatajana, kuni ühel uustulnukast majoril oli seda kohta oma tuttavale vaja. Lahkusin lillede ja kingitusteta ja jäin koduperenaiseks,” meenutab Milla ikka muigega. “Kas me nüüd enam Tartu eliiti kuulume, kui oleme Mäksa molud? Ega meid häiri, et elame väljaspool Tartut, ega see eliiti kuulumine. Mulle pole tähtis rõhutada, et tunnen Ansipeid, Sõritsaid, Selisid ja teisi oma klubist.”
Olgu endal ükskõik kui raske – ja elus on olnud hetki, mil mõeldud üsna paaniliselt, kuidas edasi minna –, pole Milla kunagi kellelegi abist ära öelnud. Klubiga hakati toetama Kristin Aavakivi – naist, kellele siirdati Itaalias süda. “Nüüd oleme Kristiniga head sõbrad. Kui tal on raske – kahjuks ei ole tema pereline ja materiaalne elupool kulgenud pärast operatsiooni hästi –, teab ta, et võib alati mulle helistada ja nõu või abi küsida,” jutustab Milla. “Öeldakse, et nimi, mis sulle antakse, mõjutab sind. Minu nimi on tõlkes ljudjam mila – inimestele armas(tust)…”

Ei rabista ega tingi
Milla võiks ilmselt kohe praegu minna mõnda lähikondsesse või Tartu kooli õpetajaks – selleks ta ju õppinud on. Ta on müünud autosid ja kinnisvara, aknaid ja betooni ning teenib praegu taskuraha ja hoiab eneseteadvust üleval võrkturundusega semmides.
Ent hetkel eelistab naine mehele tagalat teha.
“Alaril on Eesti suurim jahinduse-kalanduse-matkatarvete kauplus Trofee Tartus Riia tänaval. Poeg Ivo toetab teda seal ja kaks kutti on müüjaiks palgatud. Ühest küljest on mu armastatud mehel justkui tohutu varandus, teisalt aga on tõeliselt raske aeg. Järelikult peab kodus kõik korras olema,” arutleb ustav Milla. “Meil on praegu kõige kodum kodu. Klaasustega küttekolded nii elutoas kui ka köögis. Kütan, kokkan, sätin ja vuntsin ja pusin vaikselt oma võrkturunduse harrastust.”
Milla õppis saatusega mitte tingima ja loobus rabistamisest juba üsna varakult. “Seoses emadusega,” jutustab mahe ja stoiline daam. “Mõned jäävad kergesti käima peale, kannavad rasedust nagu muuseas ja saavad piltlikult öeldes põllu otsas maha. Mina olen teistsugune. Ma olen suurema osa oma teisest rasedusest lamanud, olen elanud üle kaotusi ja lõpetanud jumalaga tingimise ja õiendamise miks-miks-miks.
Me oleme Alariga tõeliselt taevas kokku määratud, mitte juhuslik ega harjumuse peal tiksuv paar. Nii nagu olen valmis tema kannul mis tahes hinnaga kas või maailmalõppu minema, sünnitanuksin talle just nii palju lapsi, kui ta oleks neid soovinud. Aga saatus otsustas teisiti.”

Teab elu hinda
Kuna emaduse üle on olnud põhjust nii sügavalt ja palju mõelda, ei tingi ta praegu saatusega ka lapselaste teemal. Ivo rakendab end isa abistades. Elo aga kurdab, et kuna tal on tööl ja sõpruskonnas ümberringi puha mehed, on ta nendega nii harjunud, nendega nii sõber ja semu, et kellegagi ei teki enam romantilisi suhteid.
Söötidel on Emajõe ürgoru valges palees ruumid sedasi planeeritud, et paari käeliigutusega on lapselastele toad olemas. Küllap tulevased lapselapsed teavad seda ja tulevad, kui aeg küps.
Isadepäeval käis Alar Luunja talli taga džiibiga üle katuse. Oli kohutavalt libe ja loomulikult oli teelt välja vajumiseks vaja leida kõige kõrgema kukkumisega koht.
Auto läks mahakandmisele, Alar jäi terveks. Niisugustel puhkudel mõeldakse väga põhjalikult, miks ja kuhu ja kellega me siin ilmas kulgeme. Milla tunnistab, et see juhtum pani nende pere ka tulevikule teisiti vaatama. “Alar maandab ja elab end välja metsas jahti pidades. Ma olen oma armastatu üle uhke, kui ta mammuti toob. Hoian tuld koldes ja meeled rahulikud,” kõneleb ürgnaiselikkuseni jõudnud Milla.
“Olen märganud, et tänavuse karmi talvega on väga paljud meist kuidagi eriliselt ära vajunud. Kulla sõbrad, ärge andke alla – hoidke oma tuba ja süda puhta ja soojana. Kõik halb on ennegi olnud ja üle elatud, sellist head, nagu ees tulemas, pole aga enne ju olnud. Mina ootan laupäeviti huviga kas või seda, kas seekord tuleb mees metsast põdra või seaga. Kõlab nagu kujund, eks? Nii ongi!”