Naine, kes läks seiklema
AIRI ILISSON-CRUZ (29) jättis kaks aastat tagasi töö Eestis, et sõita Austraaliasse seiklema.
Selle pööraselt lühikese ajaga on ajakirjanik Airi jõudnud teha farmitööd, kohata oma tulevast meest, abielluda, sünnitada tütre, kirjutada raamatu “Minu Austraalia” ning reisida veel ka Uus-Meremaal, Euroopas ja Aasias, käia Eestiski.
Hiiumaa tüdrukut tõmbas maailmaavastamine juba keskkooli ajal, mil ta saarelt salaja Lõuna-Eestisse hääletas; hiljem kasvas see pisik rahvusvahelistesse mõõtmetesse. “Sättisin oma töö- ja eraelu nii, et aastast keskmiselt kaks kuud reisisin.”
Kängurumaa idee tuli Airil poolkogemata. “Üks sõber kirjeldas hasardiga, millise teistmoodi elukogemuse ta Roheliselt Mandrilt sai, teine saatis sealt kirju... Konkreetsemalt rääkisime ühe kolleegiga firma jõulupeol, et läheme ja vaatame, kuniks veel aega (noorte tööviisal, mida sihtisime, on ülemine vanusepiirang 30 eluaastat). See oli poolpidune jutt, aga veidi enne jaanipäeva taipasin, et hetk on käes ja tuleb tegutseda.”
Esialgne plaan Austraaliasse jääda piirdus aastaga. Pigem oli Airil mõttes “maailma vallutada ja aasta pärast Kanadasse sõita, sest seegi riik võimaldab Eesti noortele aastast tööviisat. Sealt ehk edasi Ladina-Ameerikas ringi vaadata. Või Amazonase vihmametsades vabatahtlikuna töötada, nagu sageli tehakse. Oli tunne, et maailm on valla ja ainult vali, milline elu väljakutsetest kõigepealt vastu võtta!”
Majanduses oli kõik veel hästi ja tööd pakuti kohe esimeses farmis. Sealsamas lähedal asuvas linnas Townsville’is kohtaski Airi Erwinit, oma tulevast meest, kes on rahvuselt filipiinlane. “Teisel farmiõhtul, kui läksime sõbrannaga linna arvutikohvikusse, tegi Erwin kohviku omaniku sõbrana seal aega parajaks. Hakkasime rääkima ja peatselt naasis ka sõber, väga lahe noor ameeriklasest arhitekt. Tuli jutuks, et nädalavahetusel on pidu ja äkki on ka tüdrukud sellest huvitatud. Nii me vaikselt suhtlema hakkasime.”
Kui Airi oli Erwiniga kuu aega väljas käinud, otsustas ta koos sõbrannaga kolida mõneks ajaks Townsville’i, kus mees elas. “Sain aru, et tahan sinna veidi pikemaks jääda, et Erwiniga koos aega veeta. Ja kiiret polnud ju kuhugi. Vahepeal lendasin küll Eestisse, aga tulin tagasi ja proovisin kohvikus ettekandjana õnne.” Praegu üürivad nad maja Brisbane’is, mis on Austraalias suuruselt kolmas, 1,8 miljoni elanikuga linn.
Airi ise ei tunne, et kõik ta elus oleks kannapöördeliselt uus. Pigem on see asjade loomulik kulg. “Iga päev toob uusi ideid ja tuuli.”
Millega aga ikkagi põhjendada just Austraalia populaarsust viimastel aastatel? Airi: “Lihtsaim seletus on vahest see, et Austraalia pakub välismaalastele nii võrratuid maailma avastamise võimalusi kui ka lahendust, kuidas rändamisega mitte pankrotti minna. Kui sellele lisada eksootika – soe ilm, otsatud liivarannad, vaheldusrikas loodus –, siis saabki skoori kokku.”
Samas olid Austraalia “kallid hinnad, lõppematu turistide vool ja ruumipuudus linnades mulle saabumishetkel paras pauk. Kui keegi oleks hoiatanud, et tegu on paljuski mugava Ameerika tüüpi tarbimisühiskonnaga, oleksin ilmselt minemata jätnud, sest mulle on alati meeldinud pigem kerge aasiapärane või ladinaameerikalik segadus,” tunnistab naine.
Ja tegelikult elab ta endiselt pooleldi Eestis. “Austraalia on pigem ajutine koht, kus koolis inglise keelt ja Austraalia kultuuri õppida ning ringi reisida.” Oma Hiiumaa koju jõuab ta enda sõnul üpris sageli ja aprilliks on lennupiletid taas välja vaadatud.
Rohkem kui konkreetsetest asjadest (kui kohupiim ja kohupiimakook välja arvata), tunneb Airi puudust Eesti sõpradest. “On väga kurb, kui ma ei jõua mõnele sünnipäevale, varvastekastmisele, raamatuesitlusele... Veebruaris tuleb meil Eestis iga-aastane talvine kursuse suusalaager, millest ma ei saa tänavu osa võtta, ja sellest on tõeliselt kahju.”
Sel aastal plaanib Airi rohkem lugeda, reisida, kirjutada ja “ideaalis tahaks ka oma raamatu inglise keelde tõlkida”. Ootamatult tunnistab maailmarändur, et tegelikult on ta meeletu kahtleja ja just seepärast kõva planeerija. “Praegu teen ettevalmistusi, et magistriõppesse minna, aga kahtlen, kas saan sisse ja hakkama, on see ikka mõttekas ega osutu suuremat sorti laristamiseks, sest Austraalias on haridus meeletult kallis.”
Ja üks unistus on tal veel – et tütar saaks peatselt õe või venna, kellega koos kasvada ja kakelda.
Naine, kes tõusis jalgele
Raskete elupöörete kiuste on MILVI ROSIN (52) enda üle uhke – ta on vabanenud 30 ülekilost.
Veel kuus aastat tagasi ei arvanud Milvi ise sugugi, et ta on ülekaaluline. Isegi vaatamata sellele, et ta kaalus 100 kilo ja et linnas – Põlvas – käis ta nii harva kui võimalik: minnes oli tee küll alla-, tagasi aga ülesmäge ja see oli piin. “Tervis oli vilets, parema jala veenilaiendid olid nii suured, et vedasin jalga järel.”
Kui aga tööandja Milvile kui tublile kauplusejuhatajale 2003. aastal preemiareisi kinkis, hakkas naine sobivaid rõivaid otsima. Oma üllatuseks ei leidnud ta poodidest midagi paslikku. “Lõpuks sain turuputkast ma ei tea mitme Xiga XLriided.” Silja Symphony laev oli Milvi sõnul talle kui maainimesele maailm, kus pakuti toite, mis polnud iial varem ta taldrikule jõudnud. “Kolm-neli päeva käis meeletu söömine. Kui koju jõudsin, magasin öö ära, kuid hommikul enam jalgele ei saanud – need olid nii paistes, et mul oli tunne: nad lõhkevad! Vetsu roomasin põlvili.” Siis meenus Milvile üks tuttav mees, kes oli Kaalujälgijates kõvasti kaalu kaotanud.
Selgus, et Kaalujälgijate rühm tegutseb ta oma kodust üle tee, Põlva haiglas! “Aga ma ei leidnud neid ikkagi kohe üles! Ei osanud päevakeskust keldrikorruselt otsida. Olin juba lahkumas, kui üks õde mu sinna juhatas. Ega ma poleks teist korda tagasi läinud, väga võimalik, et kaaluksin nüüd juba 130 kilo...”
Milvi nõrkus oli praeliha: “Liha praadides sõin esimese pannitäie ise, siis istusin koos perega lauda ja kui midagi lõunast üle jäi, oli seegi minu jagu. Puu- ja juurvilja söömise peale ma ei tulnudki!”
Milvi on kuulnud, kuidas paljud eakad, kes on sõja üle elanud, põhjendavad söögiga liialdamist kunagise näljaga. “Ega sa nii ju ei korva seda, mis kunagi oli! Olen sel teemal palju vaielnud.”
Kui kaal hoogsalt langes, hakkas Milvi jalgrattaga sõitma. “Ja läksin Tartusse tohtri juurde. Kui rääkisin, et vajan veenilaiendite operatsiooni, sest olen kaalust nii palju alla võtnud ja tahan nüüd seelikuga käia, hakkasid arst ja õde naerma. Oli vaid mõni päev vahet, kui keegi jäi operatsioonile tulemata, ja mind kutsutigi kohale.”
Milvi särab: “Millisele naisele ei meeldiks hästi riietuda ja järjest väiksema numbriga riideid osta? Ka enesekindlus on hoopis midagi muud, sa ei pea end häbenema! Tunned, et oled ka keegi!”
Kui Milvi oli kaotanud 30 kilo, sai temast Põlva ja Võru Kaalujälgijate rühma juht (nüüd Figuurisõprade mentor). “Põlva senine eestvedaja kolis Pärnusse ja käis mulle nii kaua peale, kui läbisingi vajalikud kursused. Inimesel lihtsalt peab olema midagi, millest rõõmu tunda. Ja mulle teeb rõõmu, kui keegi on kaalu langetanud, ma näen ta säravaid silmi. Neid, kes on juurde võtnud, ma lohutan, et see ei ole veel maailma lõpp. Eksimise puhul karistamine tekitab ju trotsi. Minus endas küll.”
Milvi kaotas ka töö kodulähedases kaupluses, kuna üle tee valminud kaubanduskeskus sõi väikepoe välja. “Kui oled viiekümnendates ja sul puruneb järsku kõik jalge all, siis sellest august välja tulemine on kangelastegu,” leiab vapper naine ise.
Ka Kaalujälgijad lõpetasid Põlvas töö. “Mul oli korraga nii palju vaba aega. Hakkasin jälle meeletult sööma. Siis tuli depressioon...”
Õnneks leidub Milvi sõnul häid inimesi, kes “ei lase sul päris maha langeda. Ma ajasin end jälle jalgele, hakkasin metsas käima, tegin igal õhtul ümber Põlva järve seitsmekilomeetrise ringi. Iga ilmaga. Kaal langes väga hästi. Ühinesin Figuurisõpradega ja nüüd olen jälle endas kindel.”
Läinud aasta maikuust on Milvi Ahja kaupluse Illimar juhataja. “Sõidan tööle 30 kilomeetrit ja see tähendab, et tõusen igal hommikul kell viis. Aga nii nagu ma ei anna kaaluga alla, tahan ka Ahja poest teha ühistu kõige eeskujulikuma kaupluse!”
Kevadeks plaanib Milvi vabaneda veel viiest kilost. “Selgi nädalavahetusel sumasin metsas põlvini lumes. Küll oli mõnus, kuigi jalad olid märjad ja lirtsusid.”
Naine, kes ei mõelnud enam kaua
VELLI TÜRKSON (69), Rapla maakonna läinud aasta eakaim pruut, abielludes vanusele ei mõelnud.
“Olime Eediga juba noorest peast tuttavad – tema elas Keavas ja mina Põrsakul –, peaaegu naabrid, üks kilomeeter oli vahet. Ta oli mu venna Arne sõber, püüdis mulle ikka silma visata, aga mul oli kuri ema, kes ei lubanud igaühega kõnelda,” räägib Velli ja arvab naljaga pooleks, et neid võiks lausa 50 aastat kihlatuiks pidada!
Nüüd, aastakümneid hiljem istub Eduard Pikjuki (69) köögis ajakirjanik ja küsib, kas naine tal tõesti vahepealgi südames oli. Eedi põrnitseb söögilauda ja kohmab: “Tont seda teab!”
Velli, kellele üle 60 küll ei pakuks, rehmab käega ja ütleb, et elu viis nad ju peagi lahku. Naine ise läks Tallinna, siis Tartusse, on olnud kaks korda abielus. Velli poeg elab oma perega Tartus ja tütar Saksamaal. Tõsi, viimasest abikaasast lahutas Velli juba 40 aastat tagasi. “Mul juhtus nende meestega nii, et sain mõlema käest klohmida... Eks mul vahepeal on keegi ikka abiks olnud, aga kõik lood ei lõpe hästi, elu on kurjust täis. Eedi mind löönud ei ole, ka riidu pole meil olnud.”
Eedi läks oma esimesest naisest lahku enam kui kakskümmend aastat tagasi. Vahepealse aja elas mees koos emaga Rapla serval enda ehitatud majas.
Kui Eedi ema puusaluu katki kukkus ja haiglasse viidi, palus ta Velli sõbranna Lindat: “Aita Eedil kedagi leida, ta jääb nii üksinda.” Velli oli selleks ajaks taas sünnitallu kolinud: “Ega Linda öelnud, et mine sina Eedit vaatama. Ma ise võtsin telefonitoru ja helistasin talle. Ütlesin, et Velli räägib. Tema küsis: kas Arne õde? Mu vend jäi 33aastaseks, tal oli mootorrattaõnnetus.” Vellil oli meeldiv kuulda, et mees ta venda meelde tuletas.
Siis sõitiski Velli Raplasse Eedit kaema. “Ma vaatasin siin seda tema tehtud ahju ja mõtlesin, et tal on ikka kuldsed käed,” kiidab naine. Eedi on ahjusid, pliite, soemüüre ja kaminaid ladunud elu jooksul üle paarisaja. “Aga jalad on tal viletsad, vedasin teda arstide vahet – mul on autojuhtimine käpas.”
Ülemöödunud suvel sõitis Eedi päris tihti motorolleriga Velli juurde – Raplast on sinna seitse kilomeetrit. “Ta aitas mul heina niita ja muidki talutöid teha.”
Umbes aasta pärast taaskohtumist tegi Eedi ühel päeval Vellile ettepaneku: “Tule mulle naiseks!”
Eedi: “Ma mõtlesin, et teeme selle tembu ära.”
Olite kindel, et Velli ütleb jaa?
“No ta oli niisuguse näoga.”
Velli: “Ega ma ei mõelnud kaua, olin nõus.”
Nende pulmapäev oli 28. mail. Velli tahtis just seda kuupäeva: “Sest siis on minu pojal, kes kannab samuti nime Arne, sünnipäev.”
Registreerimisel olid nad ainult kahekesi. Velli: “Me ei tahtnud orkestrit ega publikumi. Hiljem sõitsime minu juurde tallu, jõime šampust ja oligi kogu pulm. Aga tore oli.” Eedi andis naisele sõrmuse, ent käed on neil “radikuliidised” ja see hakkas pitsitama.
Mõni ikka hurjutas ka, et mis häda neil abielluda! Velli tsiteerib Virve Osila näidendit “Kosjakontor”: “Vanas easki mehe naine olla on ikka uhkem tunne kui lihtsalt sõber või armuke.” Ja Eedist sai nüüd ju ka taluperemees.
Eedi on konkreetne: “Kui inimene meeldib, siis on see minu enda asi.” Vanuse peale nad tõesti ei mõelnud. Mees raputab pead: “Vanuse peale? Ei, ma temast nooremgi!” Ta on abikaasast neli kuud noorem.
Esialgu tähistasid nad oma pulmapäeva igal kuul. Velli: “Me ju kuldpulmani ei jõua, loeme vähemalt kuid.”
Päris püsivalt nad siiski ühe katuse all ei ela. “Eedi ütles mulle küll, et müü talu maha. Aga ma olen seal sündinud ja tahan seal surra ka.” Mees jälle ei kipu tallu elama, sest Rapla-kodus on mugavam – vesi sees ja saun on ka.
Nii käibki Velli vahel Eedi juures ja siis jälle vastupidi. “Me helistame igal õhtul teineteisele. See on hea tunne, et võin kellelegi helistada ja ma ei tüüta teda. Oma mehele võib kõik ära rääkida! On ju tähtis, et saad teisega muret jagada ja rõõmu liita.” Eedile meeldiks siiski väga, et Velli kolikski tema juurde.
Eedi, mis nüüd, pärast pulmi on muutunud?
“Nüüd on ta sutsu kauem siin kui enne.”
Ootate alati, kui Velli tuleb?
“Tore on, kui ta tuleb!”
Ja kui ta ära läheb?
“Siis näitan salaja rusikat.”
Velli, mis on kõige ilusam asi, mis Eedi on teile öelnud?
“Kui ma talle esimest korda helistasin, siis Eedi ütles: “Ma pidasin sind ikka oma pruudiks!”“
