Juuli keskel, suve kõige kuumematel päevadel, pühendusid professorid Rein ja Mare Taagepera metsaülikooli ettevalmistustele. Tänavu on selle teemaks “Eesti mees. Eesti naine”. Taageperadel on kolm last ja seitse lapselast, nad on teinud lennuka teadlaskarjääri ja panustanud ühiskonnaellu. Kõige selle ja ka toetava suhtumisega teineteise näitavad nad teed järeltulevatele peredele.
Kui teie selleaastase metsaülikooli “Eesti mees. Eesti naine” programmi vaadata, keskendute te küll mehe ja naise temaatikale, aga rõhuasetusega perekonnale. Paistab, et teemapüstitus tuleneb eestlaste vähesest sündivusest, millele olete varemgi rõhku pannud.
Rein: Selle pahandusega hakkas juba Oskar Luts peale, et tegi peaaegu kõik “Kevade” tegelased ainsateks lasteks. Arno ja Joosep Toots olid üksikud lapsed ajal, mil see ei olnud tüüpiline. Ja Pille-Riin on Ellen Niidu raamatu teises otsas üksik laps. Sellest sai omamoodi rollimudel, paljud panid ka lapsele nimeks Pille-Riin.
Et seda probleemi lahendada, tuleb alustada mehe ja naisega tegelemisest. Keskendute metsaülikooli ettekandes just naise ja mehe vahelisele usaldusele.
Mare: Seda küll. Üksik naine ei hakka kolme last sünnitama. Tal ei ole kindlust, et kõik on korras.
Rein: Usalduse, perekonna, rahva juurdekasvu ja meeste varajase suremise küsimused on omavahel seotud. Eesti mees ei julge välja paista nõrgana, ta ei ava end ega usalda. Ja kuna ta ise ei usalda ja arvab, et kõik petavad, pole ta ka ise usaldatav ning on valmis petma. Ja millegipärast see üksik või perekonda pettev eesti mees sureb väga noorelt.
Miks mehed noorelt surevad?
Miks süüdistate siin eelkõige meest?
Rein: Kui tuleb lahkuminek, jäävad enamasti lapsed naise kaela. Naine täidab oma funktsiooni enam-vähem, kas või vastu tahtmist. Aga mees sai nõukogude ajal pere ülalpidamisharjumusest lahti, ühiskond võttis selle üle. Võimupositsioonid olid võõrastel. Võib öelda, et võõrvõim kohitses eesti mehe psühholoogiliselt ära. Mehi tabas okupatsioon palju valusamalt kui naisi. Naisele jäi traditsiooniline perekonnaring.
Nüüd tahab mees vanu patriarhlikke eesõigusi tagasi, aga on unustanud ära, et sellega käib koos vastutus. 50% tõenäosusega laseb mees naise ja lapse juurest jalga. See on tegur, miks mehed juba 60aastaselt surevad – nad isoleerivad end kohustustest, sellega isoleerivad end Elust.
Mare: On väga kahju, kui lastega juba maast madalast kontakt puudub. Kui isa ei ole lapsega tema varases eas mänginud, seda kontakti 20aastaselt niisama järsku ei teki.
Rein: Selline enese isoleerimine tekitab tühjustunnet. Tühjustunne on süütundest veel hullem. Ja sageli katsutakse tühjust täita vahenditega, mis seda tegelikult ei täida – pidevate uute suhete või alkoholiga. Küsitlused on näidanud, et eesti mees vägagi soovib sooje suhteid, aga oma õnnetuseks käitub nii, et need suhted purunevad.
Meeste kaitseks on toodud, et meestel ja naistel töötavad erinevad hormoonid. Loodus on justkui asjad nii seadnud, et neid ei saagi suhtes ega laste soetamises-kasvatamises võrdväärsete partneritena võtta.
Mare: Kuna olen keemik, pean metsaülikoolis ettekande armastuse keemiast. Umbes 20 aasta eest tehti ühes Ameerika ülikoolis test, kus jälgiti katsealuste ajutegevust ajal, mil 18 õpilast vaatasid igaüks umbes 40 pilti. Neist 39 fotol vaatasid vastu sõbrad ja ühel kallim. Aju reaktsioon oli sõprade puhul sama, aga kui pildil seisis see “üks ja ainuke”, läksid katsealuste dopamiini retseptorid tööle – nii naistel kui ka meestel.
Nad olid esimeses armumise faasis, mis kestab umbes kuus kuud kuni kaks aastat ja toimib nagu narkoos: inimene ei mõtle midagi muud kui ainult oma armsamast, ta ei söö ega maga.
Me oleme kõik selle faasi läbi teinud, aga see ei kesta. Järgnema peaks armastamise faas, mispuhul lihtsalt öeldes dopamiini tegevus lõpeb, selle asemele tuleb serotoniin. Hakatakse teisest inimesest rohkem aru saama, temaga enam arvestama ja teda tõesti tundma õppima. Paljud mehed sinna kunagi ei jõuagi. Nad on kinni selles esimeses kahes aastas ega suuda kunagi ennast rahuldada. Nad katsuvad seda esimest tsüklit kogu aeg üle ja üle korrata. Nad ei arene armastuses, ei tule sõpruse ja austamise momenti.
Rein: Ja see on üks viis, kuidas mehed läbi põlevad. Nad katsuvad seda intensiivset faasi üha uue ja uue inimesega taastada. See on ebaloomulik.
Mare: Seda faasi saab hiljem tagasi tuua – kirg püsib, kuid mitte päris samal kujul. Kui mees sellist arengut suhtes kaasa ei tee, süüdistatakse kahjuks tihti veel naisi.
Milline on mehine mees?
Eestis paistab olevat probleem, et mehed on usaldamatud kaasade ja isadena, naised aga töövõtjatena. Sellele osutavad Eesti naiste väiksemad palgad. Ühe argumendina naiste kahjuks tuuakse, et naine peabki vähem teenima. Ta on sagedamini haige lapsega kodus, ei suuda 100% süveneda ja seetõttu ei ole töötajana piisavalt usaldusväärne.
Rein: Kas on endastmõistetav, et kui lapsel on kõrvapõletik, jääb naine töölt koju ja mees ei jää? See ei ole sugugi endastmõistetav! Ainus õigustus on: kui mehel on kõrgema palgaga töö, siis madalama palgaga abielupartner peab koju jääma. Ja nii me olemegi suletud ringis.
Mare: Mina käisin 1974. aastal Eestis. See oli esimene kord pärast lahkumist 1944. aastal. Külastasin Tallinnas üht instituuti. Seal kurtis mulle laboratooriumi ülemus: “Vaadake, siin me nüüd siis oma projektiga oleme: kahest naisest üks on haige lapsega kodus ja teine supisabas!” Ja siis ta vaatas mulle otsa ja küsis: “Kas teie palkaksite endale naised tööle?” Mis ta siis arvas, kes mina olen?! See pani mind mõtlema – enne seda juhtumit ei olnud ma nendele naiste-meeste asjadele mõelnud.
Rein: Kui mees ja naine mõlemad vaheldumisi tööl käiksid, liiguksid mõlema projektid.
Mare: Kutsusin metsaülikooli kolonel Leo Kunnase, kes räägib, kuidas olla isa. Tema on nelja lapsega kodus, abikaasa käib tööl. Sõjaväekolonel nelja lapsega kodus!
Rein: Ja tulgu mõni mats ütlema, et ei ole mehine mees. (Naerab.)
Mina emana ei tahaks alla üheaastast last mehega koju jätta ja tööle minna. Pean seda normaalseks emalikuks vajaduseks ise nii väiksega koos olla.
Mare: Tuleb mehele ikka ka seda võimalust anda. Meie poeg Jaan oli täitsa nõus ise lastega koju jääma.
Rein: Emal on lähedam suhe väikse lapsega. Rinda mees ei saa anda, aga pudelit juba saab. Miks peaks ainult üks öösiti üles tõusma ja teine mugavalt magama?
Kuidas teie omal ajal tillukeste laste kõrvalt neid ülesandeid jagasite?
Rein: Kui Mare tuli koju esimese lapsega, vahetasin mina esimese mähkme.
Mare: Rein oli isegi nii kena, et ta tõusis üles, kui mina rinda andsin – tema ka ei maganud. Aga siis, kui me lutipudeli peale üle läksime, sai kordamööda antud. Ameerikas ei ole see ammu mingi küsimus, isad tegelevad imikutega. Eestis on ka need asjad arenemas. Kui juba kolonelid hakkavad lastega kodus olema, on see üks suur samm edasi. Ei pea enam oma mehisust kaitsma sellega, et ei tegele lapsega.
Rein: Ja “mehine” käib kõrtsis sel ajal, kui naine last hoiab. Iga nolk oskab kõrtsi minna ja õlut tellida.
Milleks jagada kodutöid?
Ilmselt tunnevad paljud mehed seda intervjuud lugedes, et neile tehakse ülekohut. Kas naistele on ka midagi ette heita?
Rein: Võin tuua ühe paralleeli Marokost. Seal tegelevad kõige tigedamalt naiste mahasurumisega vanad naised. Nad on ise pruudina kannatanud ja võtavad nüüd oma miniate kallal, sest kaugemale nende hammas ei ulatu. Poiste ülehellitamine, madalama palgaga leppimine – see ei kestaks, kui naised seda teadvustaksid. Ja kui ka mehed teadvustaksid, et see pole nende huvides.
Mare: Ma olen olnud eluaeg keemiast huvitatud. Kui Rein nõuaks teaduse tegemise asemel mult õigeks ajaks toitu lauale, hakkaksin mina ka virisema. Mehed ise kutsuvad seda esile, kui nad ei lase naisel sama vabalt elada ja oma potentsiaali välja mängida, nagu nad ise seda teevad.
Rein: Minu professionaalne töö selle all kannatanud ei ole, et hommikul oad likku panen ja õhtul ära keedan.
Mare: Eestis on probleem osaliselt see, et emad hellitavad oma pojad ära. Poeg istub seljaga külmkapi poole ja laseb emal endale piima lauale tuua…
Rein: Ja ema jookseb ja kasvatab seda ühte poega täpselt selliseks, kes pere juurest minema jookseks.
Mare: Meie oma poega kasvatasime just nii nagu tüdrukuidki – igaüks tegi kord nädalas süüa. Jaan hakkas viieaastaselt tegema, alguses lihtsalt viinereid. Me kujundasime teda meelega heaks abikaasaks.
Lisaks pole küsimus selles, mis tööd sa teed, vaid et sa seda hästi teed. Kui jagati ära köögi ja vannitoa puhastamine, hakkas Jaan pliidi puhastamise spetsialistiks ja ta sai selle tõesti puhtaks! Nüüd, kui ta meile külla sõidab, hakkab ta meie pliiti puhastama. Meie noorem generatsioon järgib selgelt partnerluse printsiipi.
Rein: Mehed ei peaks ette kujutama, et naisele kangesti meeldib põrandat pesta. Sellised tööd, mida kumbki parema meelega ei teeks, tuleb jagada. Siin tuleb mängu skautide põhimõte, et skaut jätab laagriplatsi puhtamaks, kui see enne oli. Kodutööde jagamisega on samuti – kumbki proovib teha rohkem kui pool. Kui hakata täpselt jagama, on ikka nii, et ega Mare tea, millal mina olen tõmmanud köögivalamu lapiga üle, ja ega minagi tea, millal Mare seda teeb. Alati ollakse rohkem teadlik sellest, mida ise oled teinud.
Mare: Me oleme meelega lapsi iseseisvaks kasvatanud, samas on oluline ka ligimest tähele panna ja aidata. Ja andestada on tähtis, ja andeks paluda. Inimlik eksimus on täiesti olemas ja vabandatav: saan aru, et tegin midagi valesti ja vabandan.
Milline on eestlase mask?
Eesti on eriti kehvas olukorras: meil on nõukogude taak seljas ja nüüd on lisandunud suund individualismile. Lapsi kasvatatakse ehk liiga palju vaid enda eest ja eraldi olema?
Mare: Empaatia on oluline: vaata teisele inimesele otsa! Kas sa teed talle järsku haiget? Seda tunnetust ei tundu olevat Eestis nii palju kui näiteks Ameerikas. Kui sa naeratad, paneb see sinu ajus hoopis teised kemikaalid tööle. Ja kui teine inimene naeratavale inimese otsa vaatab, tekib temas sama reaktsioon. See annab elujõudu. Räägitakse, et ameeriklaste naeratus on võlts. Meil on see asi teistpidi – nõukogude ajal tõesti ei saanud näidata, mida sa tundsid. Mask oli enesekaitseks.
Rein: Samavõrra, kui ameeriklasel on naeratav mask ees, on eestlasel morn mask ees. Aga mask on see ikkagi.
Mare: Oluline on mitte endasse klammerduda, peab olema võimeline end muutma. Nõukogude süsteemis ei olnud vaja midagi muuta, parem mitte. Ei oldud harjutud uue info puhul veel kord läbi mõtlema, kas asjad on ikka nii, nagu arvasin. Ent pidevalt uut infot vastu võttes ja kogu aeg kaaludes, kas ma peaksin oma arvamust muutma, lähebki elu edasi. Klammerdudes mingi arusaama külge, mille paikapidavust sa ei suuda isegi kontrollida – nii sa ei arene.
Seda nimetatakse põhimõttekindluseks...
Mare: See võib ka nõrkus olla! Kui ma niimoodi teadust teeksin, kukuksin ma läbi. Uut informatsiooni saades on vaja kontrollida, kas mu tõekspidamised peaksid ikka olema need, mis nad on.
Nii et tegelikult on küsimus iseseisvas mõtlemises, mida Eestis jällegi nõukogude aeg ei soosinud?
Mare: Meid Reinuga on võõra maa keskkond kindlasti mõjutanud. Aga me oleme mõlemad küllalt iseseisva mõtlemisega, nii et isegi Eesti ühiskonnas oleksime samadele järeldustele jõudnud.
Samas on mul tugi on alati olemas: kui midagi ette võtan, räägin Reinuga läbi ja mõnikord läheb mu enda mõtlemine selgemaks. Toetus on alati olemas.
MARE JA REIN TAAGEPERA
• Lahkusid okupeeritud Eestist 1944. aastal.
• Rein Taagepera oli Eesti Kongressi liige ja kandideeris 1992. aastal presidendivalimistel, kus ta saavutas 23% häältega kolmanda koha.
• Ta on pälvinud Koosmeele auhinna, Riigivapi II klassi teenetemärgi ja Uppsala ülikoolilt Skytte auhinna. Viimast peetakse ühiskonnateaduste Nobeli preemiaks ning selle saab igal aastal teadlane, kes on andnud kõige arvestatavama panuse ühiskonnateaduste uurimisse.
• Mare Taageperat tunnustati möödunud aastal kui aasta vabatahtlikku metsaülikooli eestvedamise eest. Samuti on ta saanud mitmeid haridusalaseid preemiaid.
• Mare on keemia- ja Rein politoloogiaprofessor nii California kui ka Tartu ülikoolis.
• Californias viibivad Taageperad oktoobrist aprilli alguseni, Eestis suvisema poole aastast.
• Neil on kolm last ja seitse lapselast.
MIS ON METSAÜLIKOOL?
• Metsaülikool sai alguse 1966. aastal Kanadas, kus noored eestlased soovisid iga-aastastele mõttetalgutele kogunedes säilitada oma kultuuritausta ja arutada Eesti olukorda.
• Eestis toimub metsaülikool Mare ja Rein Taagepera eestvedamisel igasuvisena 2005. aastast. Osalejad analüüsivad ühiskondlikke probleeme ja pakuvad lahendusi.
• Tänavune metsaülikool oli 15.–16. augustil Käärikul.
Vaata lähemalt www.metsaylikool.ee.
Kui isa ja vanaisa Rein sai 75aastaseks ning pälvis Skytte autasu, sõitis kogu pere Ameerikast Eestisse teda õnnitlema. Pildil vasakult Rein, Mare ja tagapool tütar Salme abikaasa Philiga, ees poeg Jaan abikaasa Leanniga, lapselapsed Trent, Taavi, Kaili, Liisa, Katrina ja Lia. Paremal tütar Tiina abikaasa Marcusega ja lapselaps Erik.
