NaisteMaailmKroonikatoidutare.eeideesahver.eeajakirjad24.eeraamat24.ee Otsing

Kui muusikust saab ärimees

22.12.2007
«Klubinurgas soomlastele laulmine on loomatöö,» ütleb endine Meie Mehe pullivend, meelelahutusärimees EMIL OJA. Kantribändis viiuldajana alustanud Emilist on saanud oluline mutter Eesti muusikabisnises.
Emilil (44) on käed-jalad tegemist täis. Jõulud ja aastavahetus on temasugustele meestele parim aeg piimalt koor riisuda. Emili käe all tegutseb neli bändi, neist kaks võistlevad Eurovisiooni Eesti eelvoorus. See fakt pakub talle paraja annuse rahuldust. Ise mees enam lavale ei kipu.


Kas Meie Mehe tamburiini- ja mandoliinimängijast on saanud ärimees?

Kahe otsaga asi. Muusikamänedžmenti on lihtsam teha, kui oled ise laval olnud ja pilli mänginud. Seega tean ja tunnetan bändi hingeelu seestpoolt. Nüüd olen rohkem muidugi mänedžer. Meie Meest sai tehtud pigem oma lõbuks, seetõttu bänd ka nii kaua püsis. Me ei pidanud hambad risti trampima, et vastu pidada. Bändis oli nii proffe kui ka malevast välja kasvanud asjaarmastajaid.


Kumb oli Aivar Riisalu?

Riisalu oli asjaarmastaja. Proff on see, kelle igapäevane leib on muusika. See oli hobibänd, mis kasvas ootamatult suureks.


Kelle idee oli teha pundist telesaated ja dokumentaalfilm?

Nii ja naa tuli neid pakkumisi. Sai arutatud, kas riskime. Püüdsime võimalikult palju laval toimuvat ja telgitagust elu lahus hoida. Eriti üritasime varjus hoida eraelulist poolt.


Mõned skandaalid ikka päevavalgele tilkusid?



Loomulikult. Kui oled areenil, siis nähakse ka seda, kellega oled lava taga.


Kas sind on tollased austajad maha jätnud?

Kahe otsaga küsimus. Elu on rahulikuks muutunud, ju on nad mind enamasti unustanud.


Kas naistele meeldis rohkem lava Emil või mänedžer Emil?

Küsimus on selles, kui lähedale endale fänni lased. Laval olin üks Emil ja eraelus hoopis teine mees. Ma hoidsin need asjad lahus. Kui tahta, et lavaelu kanduks eraellu, siis see võimalus oli olemas. See oleks võinud uhkelt toimuda. Kui aga suutsid fännile asja ära seletada, siis ta ei hakanud uksest ja aknast sisse ronima.


Kas sul õnnestus kaks elu lahus hoida?

Eraelu ei tahaks kommentaarida.


Kas oled edukas ärimees?

Edukad muusikaärimehed on vennad Rebased, kellel on veel sada bisnist. Ülejäänud kõnnivad väga õhukesel jääl. Ma olen plaadiäris 1990ndate algusest ja välja lasknud ligi 70 plaati. Algul ajasin Beergrassi asju, siis Meie Mehe asju ja nüüd on mul neli bändi: Mees, Kristjan Kasearu (Paradise Crew), Ska Faktor ja Päris Anny. Kasearu ja Ska Faktor jõudsid Eurovisiooni rahvuslikus eelvoorus kümne parema hulka. Nii et võin rahul olla. Ma lavale enam igatse. Olen oma laksu kätte saanud.


Mis oli su esimene bänd?

Ansambel Positron. Tegime Smokie’t järele, mängisin seal viiulit. Aasta võis olla siis 1978. Olin Türi poiss ja õppisin Paide muusikakoolis. See vist on ka ainuke muusikaga seotud kool, mis on mul lõpetud. Pedas jäi kultuuriharidus pooleli. Selles suhtes on Marju Länik edukam. Tema lõpetas kooli ära.

Kuid mul on oma veendumused kultuuri korraldamisel. Bändi ja muusikute asi on laval olla ja särada, mänedžeri orgunnida on kõik muu — alates transpordist, helitehnikast kuni esinemiste ja plaatideni.


Kas Meest saab?

Vahel küsitakse ka Meie Meest, aga saame anda lihtsalt ansamblit Mees. Aastalõpp on paras hullumaja. Muusikaäris läheb hästi, kui bänd müüb. Plaatide tootmine ei ole enam bisnis, seda on vaja selleks, et raadios mängitakse. Hea, kui 1000 plaati maha müüd. Sõnajalgade omal ajal müüdud 70 000 helikandjat kõlab täna tõelise ulmena. See aeg ei tule kunagi tagasi. Eks jumal aitas.


Kui palju on sinu firmas BG Muusik töötajaid?

Olen üksi. Täidan kõiki funktsioone laomehest ja sekretärist kuni presidendi ametikohani. Suvetuuriks võib abilisi juurde võtta.

Mind ei huvita lihtsalt bändi müümine. Mulle meeldivad bändid, kes arenevad ja on valmis selleks vaeva nägema. Kui sa ikka musa ei õpi, tulevad piirid kiiresti ette.

Iga bänd saab eksisteerida nii kaua, kuni on nõudlus. Kui tekivad fännid, siis neile meeldib midagi selle ansambli juures ja tihti ei ole see kunst, vaid näiteks liider.

Paljud bändid ütlevad, et nad teevad kunsti, kuid minu arust toodavad nad meelelahutust. ERSO teeb kunsti. The Sun, Smilers ja SKA Faktor teevad meelelahutust. Ma ei kardaks seda sõna.


Mis edasi, veel seitse bändi?

See ei ole eesmärk. Neljaga on piisavalt tööd, et kõik jõuaks õhtul kell kümme lavale.


Kas jõuavad?

Peavad jõudma.


Jan Uuspõld ühel päeval enam ei jõudnud.

Artistide mõttemaailm liigub teisiti. Emotsionaalne pool on väga tähtis. Kui sinna lisandub alkohol ja muud asjad ning öine ülevalolek, siis see lööb inimesele paraja paugu. See on ettekujutus, et päeval magab järele. Kurnatuse seisund ainult kasvab. Ühel hetkel oled endaga sassis. Magamatus on kõige hullem. Laval olles oli kõige õudsem see öine tagasisõit Võrust või Kapa-Kohilast. Hommikuks oled jumalast sodi. Meie Mehes muutus hobi ühel hetkel kurnavaks tööks. Paljud imestavad, et suured staarid lendavad kõik kohale eralennukiga. Nad tahavad privaatsust, vabadust ja hetkekski üksi olemist.

Kui artist tuleb lavale, peab ta särama ja ta ei või sinna kaasa tassida köögipoolt. Laval tuleb unustada, et auto ei läinud käima ja kõik muud probleemid. Kui seda ei suuda, siis ei pea olema pillimees või laulja. Rimis võib ka kärusid lükata.

Laval peab pakkuma meelelahutust.


Võiks ju hommikuni Võrus olla. Miks muusikud hotelle ei võta?

Sõltub, kus on järgmine mäng. Teisalt, kui on ööbimisega tuurid, siis on teada, et need kipuvad käest ära minema. Siis lõõgastutakse ja puhatakse ning üpris tõsiselt. See ei pruugi järgmise päeva kontserdile kõige paremini mõjuda.


Alkohol, fännid ja kõik muu?

Ikka. Kuid ikkagi ootavad kõik bändid suvetuure, sest vabas õhus on mõnus mängida. Hoopis parem kui suitsuses kõrtsiruumis.



Sulle ei meeldi täis suitsetatud ruumid?

Kui oled kaheksa mehega ühes bussis, kes lakkamatult suitsetavad, siis ühel hetkel hakkavad kopsud tahtma värsket õhku. Suvel on vabadust ja õhku rohkem. Kümne tuhande inimese ette lavale tulla, kui nad hingavad sinuga ühes rütmis ja laulavad kaasa, siis see on mõnus. Sipelgad hakkavad mööda selga jooksma. See on pisik, milleta pillimees ei saa. Kuid kuskil klubinurgas soomlastele laulda — umpa-pumpa — see on loomatöö. Väga nüristav.

Minu üks kuulajate arvult suuremaid kontserte oli Beergrassiga Poolas. 20 000 kuulajat. Madinaks läks. Politsei lasi pisargaasi ka, kuna kõik ei pääsenud sisse. Meie Mehega sai kaks korda käidud Ameerikas. Toronto, Chicago, New York. Vancouver — väga kihvt oli.


Seal olid päris metsikud peod?

Eriti Chicagos. Seal on Eesti Maja natuke looduses ning võib rohkem mürtsu teha. New Yorgi Eesti Majas ei saa tramburaitada — põrand vajuks kokku. Megapidu oli Torontos väliseestlaste suvepäevadel. See on väga hea vaheldus talvistele klubiesinemistele.

Meie Mehes oli puhkusenädalad eelnevalt kokku lepitud. Puhkama peab, muidu jookseb inimene kokku.


Kaua võtab aega legendiks saamine?

Meie Mehel läks tuntuks saamisega kaks ja pool aastat. Uusi häid ansambleid tuleb vähe ja visalt. Meil on harjutud, et kui nägu jookseb kuskilt laulusaatest läbi, siis ongi tegemist mega-gigastaariga. Tulge maa peale tagasi. Eestis on A-kategooria staare paar tükki. Paljud noored, kes satuvad möllu keskele, hakkavad uskuma, et nad on staarid. Kuid kuulsus kaob hetkega, jääb mingi vale suhtumine, et limusiin ette-taha jne. Vanilla Ninja kadus ju hetkega Saksa turult, kui nad ei müünud. Sorry, poisid ja tüdrukud, ukse taga on järjekord. Ühe laulu linti laulmine ei tee veel kedagi staariks. Äkki ta jääbki stuudiolaulikuks ning laval on kahvatu. Pealehakkamist, nahaalsust on vaja. Tööd on vaja teha.

















Facebook