Nad käivad ainult perehotellides, sest need on lastele parimad, nende pisikesed saavad vaevu kõndida, kuid on juba läbinud kõik provintsi teemapargid, nad ei jäta vahele ühtegi loomingulist töötuba, sensoorset parki või eksperimentaalset näitust. sotsiaalmeedias on see beebide mäss peeglis või alasti etturid koos väga originaalsete fraasidega nagu “sa oled kogu mu elu” või “kuus kuud sinust” ja külluses väikeseid südameid.
Ja siis ilmselgelt küpsetavad nad pühapäeviti koos lastega küpsiseid, isegi kui prooviksin, peaksin päeva lõpuks kahjuritõrjesse helistama; nad hakkavad oma lastele temaatilisi pidusid korraldama 6 kuud enne nende sünnipäeva ja restoranis näitavad nad lastelaulude jada, mida isegi Zecchino d’Oro kooriliige pole.
Kas sullegi ei tundu, et emadust kogetakse üha enam etendusena? Kas naiste võistlusena või oma kõikehõlmava ja üleoleva rolli demonstreerimisena?
Alates eostumisest (mis väljendub Karl Suure kroonimise kainuses) kuni sünnini ja kogu lapse kasvu vältel. poeg, kellest saab imeline peegel, millel peegeldada oma soove ja võimeid täiusliku emana. Sotsiaalmeedia saab seega inimese “väidetavat” laitmatut emadust võimendava suhtumise võimendajaks päeva igas sekundis fotodega, mis näitavad, kuidas lapse/laste heaks kõike tehakse, kõik nende heaolusse voolab ja et see pole vähimalgi määral koormav ega väsitav. Head emad ju oskavad seda ja rohkemgi veel…
Selle karjuva ja kummardatud emaduse taga on kindlasti peidus peituv ebakindlus millest saab altar inimese enda tühjale nartsissismile, millel on armastusega väga vähe pistmist. Ja võib-olla isegi emadusega…
Siiski on oht arvata, et see on tegelikkuses mudel, see on hästi juhitud emadus emade roll on tänapäeval ülekoormatudmida on sageli raske tööga ühitada (rääkimata loomingulistest töötubadest), mis koosneb väljalõikamise ajast, kompromissidest, mida tuleb aktsepteerida, ja treenimist, mida taga ajada (tõeline ja kujundlik). Tänapäeval pidevalt hädas olevad emad peavad hästi esinema kodus, lastega, köögis, tööl, jõusaalis, mõnikord isegi eakate vanemate juures; neil palutakse teha kõik ja võimalik naeratusega.
Võib-olla tuleks aga muutuse ettenägemiseks ja koormuse kergendamiseks olla esimesed siirad meie ja teineteis…võimatuid mudeleid taga ajades ja varjupaiga leidmine eeskujulike emade päästva ja fanaatilise rolli eest.
Emadus väsitab… palju, mõnel juhul isegi liiga palju.
Ja see on tehtud ennekõike ühest vaikne, kuid pidev igapäevaelulihtsatest, rutiinsetest, väga igavatest, kuid vajalikest asjadest.
See meenutab mulle Niccolò Fabi laulu:
«Aga stardi- ja finišijoone vahele jääb kõike muud
Ja kõik muu on päevast päeva
Ja päevast päeva on
Ehita vaikselt
Ja ehitamine on teadmine
Ja võime TÄIUSEST LOOBUDA”
