17. detsember 2024 –
Elu on kummaline, ta tahtis, et ma läheksin haiglasse tagasi samadel päevadel, kui aasta tagasi kogesin ühte oma elu halvimat hetke. Võtsin seda kui mõtisklusega kaasnevat märki ja lasin kuidagi lahti millestki, mis pole veel täielikult metaboliseerunud.
Täna käisin sealt läbi, visiidil, aasta tagasi olin seal haiglas Geremiaga, kes oli kolme ja poole kuune, kellel oli halb bronhiolüüt ja ema, kes kukkus kokku.
Südamevalu, kui ema näeb oma haiget last
Mul on raske rääkida nendest päevadest, hingamisraskusest, jõupuudusest, köhib nii väikese vatti jaoks liiga kõvasti, temast, kes ei naerata päevade kaupa, kaablitest, mille külge olime seotud, masinatest, mis helisevad, ja tuhandetest küsimustest, mis nendes olukordades peas keerlevad.
Olend, keda te instinktiivselt ja südamest maailma eest kaitsete ta tundub sulle äkki haavatav ja sa mõistad, et sa ei suuda teda kõige eest kaitsta, ei täna ega kunagi. See olend elab nüüd väljaspool teid ja peab maailmale ja rasketele aegadele vastu astuma, nagu teie tegite, nagu kõik.
Ma oleksin tahtnud tema olla, kui kodus saime aru, et ta ei tunne end üldse hästi ja palavik tõusis 41-ni, oleksin tahtnud tema olla, kui haiglas hakati siia-sinna nõelu torkima, on meeldinud tema olla kui ta tahtis endale rinda rünnata aga arstid käskisid oodata, ma tahtsin tema olla kui emana kokku kukkusin ja vabatahtlikule andsin kuna ei jaksanud enam. Ma oleksin tahtnud tema olla, võib-olla ka mind kaitsta.
Aga ma pidin lihtsalt olema mina, tema ema, tugev või nõrkolin see, keda ta vajas.
Nii haavatavat last nähes mõistad, kui suhtelised on enamik asju, mida me iga päev tähtsustame.
Jõudu seista silmitsi raskuste ja ebakindlusega
Mul on endiselt raske rääkida esimesest haiglaravi päevast, ma lihtsalt nutsin ja mul on selle pärast natuke häbi, kuid reaktsioon raskustele ei ole midagi sellist, mis tuleb käsu peale. Et reageerida, pidin ta isale ütlema: “Tema on praegu see, kes abi vajab. Laps on kontrolli all. Vii ta kohvile” ütles talle vabatahtlik, kes oli meid oma südameasjaks võtnud “Ma jään lapsega siia”.
Õnnistatud on need inimesed, kes aitavad oma südamega. Baari me ei jõudnud, ma lihtsalt pidin palatist lahkuma ja toolile vajuma, et sealt välja visata kõik, mis mu aju asjatult kurnas. See tagantjärele tarkus, mis hävitab meie päevad. Kui sa oled sügavas jamas, liiguta end, muidu neelab ta su allavõib-olla on see raskustele reageerimise ainus räpane saladus. Kui pisarad olid möödas, läksin veidi kergemana tagasi sisse.
Otsisin jõudu ema embusestunneb, et lapsed on mõnikord ohutu. Teadmine, et lisaks tugevale emale võisin endale lubada ka habras tütar, aitas mind palju.
Otsisin jõudu emast, kes meie kõrval voodis oma teismelist tütart hooldas. Mäletan, et ühel meeleheitel küsisin temalt: “Nii et see ebakindlustunne, tõsiasi, et ka teie süda on avatud ohtudele, ei muutu aja jooksul kergemaks?”
Ta naeratas mulle: “Ei, see ei kao kunagi.”
LOE KA: Alates emaks saamisest olen tänulikum tütar
Otsisin jõudu öösel mind kontrollima tulnud õdede hoolivast naeratusest
me olime. Eriti mäletan esimest ööd, see oli õudusunenägu, Geremia ei saanud magada
rohkem kui 10 minutit korraga. See oli kurnav, proovisime kõike, et teda rahustada.
LOE KA: Emade süü
Emana tundsin end kui “pask” seda ei saa teisiti öelda, mõtlesin: “aga see on võimalik, et mitte
Kas saate oma poega maha rahustada?” Vastan endale täna: “Jah, mõnikord on see võimalik.” Vaatasin tiksuvaid minuteid ja
see ei ole kõnekujund, mul oli ees ekraan hapnikuküllastuse parameetrite ja kellaajaga. Ma vahtisin neid numbreid, pingpong-ping-pong-ping-pong, ja lihtsalt palvetasin hommikut.
Päikesega tunduvad isegi raskused kergemad. Ma olin öösel väga ärevil.
Otsisin jõudu lastearstidest, kes meile külla tulid ja igale üksikule alla tõmbasid
parandamine. Mulle meenub eriti üks: “Lapsel on parem, eks ta homme näeb, mis saab
võtame hapniku ära. Ja kuidas sul läheb, ema?”
Ma naeratasin talle.
“Ta on laastatud, kas pole, ema?”
noogutasin.
“Tule, ole tugev ja mõtle, et tõenäoliselt oled jõulude ajal kodus.”
Kõik kutsuvad sind EMMIKS, mõtlesin ma mugavuse pärast või võib-olla sellepärast, et see on üks sõnadest
kõige ilusam maailmas.
Otsin endas jõudu väikesed kingitused, mis meile osakonnast tulid. Tegelikult avastasin tõelise ilu
ootamatu kingituse saamiseks. Tegelikult saabus Jeremijale iga päev üks saadud kingitustest
inimesed lahkusid haiglast haiglaravil olevate laste pärast, see on midagi imelist. Ikkagi
Hoian neid esemeid ja naeratan iga kord, kui ta nendega mängib. Tegelikult arvan, et olen uue soetanud
Jõulutraditsioon: tooge mänguasi haiglassealates sellest aastast on osa meist.
LOE KA: Suur jõuluvanade kokkutulek Regina Margherita juures: ligi 50 tuhat osalejat
Otsisin jõudu uues toakaaslases, kes oli minuga samas olukorras, ühega
vastsündinu täies mahus bronhioliitpüüdsime üksteist toetada ja tegime natuke
ettevõte. See side, mille loote sarnastes olukordades olevate inimestega, on kummaline. Päev enne neid
võõrad inimesed ja järgmisel korral jagad nendega oma lähedust. Kui saabub aeg hüvasti jätta
Imelik on mõelda, et igaüks naaseb oma elu juurde, aga tead, et see jääb teie mõlema jaoks samaks
kustumatu mälestus ja niit, mis teid kuidagi ühendab. Nagu oleksite endale tätoveeringu teinud
Koos. Ma arvan, et midagi sarnast juhtub toakaaslasega, kelle sa saad, kui laps sünnib
poeg.
LOE KA: Ema või isa on haiglas: mida ma peaksin tegema? Psühholoogi nõuanded
Ma mäletan kõike. See jääb mulle alatiseks meelde, aga tahaks ka sellest lahti lasta ja ehk veidi kirja panna
see aitab. Ma pole ühtegi õppetundi saanud. Välja arvatud see, et mõnikord see juhtub ja see võib juhtuda SINUGA.
Kui olete selles, peate liikuma, uskuma ja ärge kartke karta.
Aga kui see juhtub kellegi teisega, leidke viis, kuidas talle jõudu anda. Ta mäletab seda igavesti.
