Kuidas sul kooliaeg möödus? See on esimene asi, mida me, vanemad, oma lastelt kohe koju jõudes küsime. Ameerika psühholoogi Lisa Damouri sõnul on see vale küsimus.
Kuidas sul kooliaeg möödus? Mõttetu küsimus…
Kui palju kordi oleme pärast saatuslikku lauset kuulnud loid vastust “Noh”, “Ma ei mäleta“,”Kõik on korras“, ilma täiendava uurimiseta?
Seda seetõttu, et vähemalt ülemereeksperdi sõnul tekitaks küsimine, kuidas koolis läks ärevus poistel. Dr Damour väidab, et küsides, kuidas päev läks, tekitame oma lastes edasine stress võrreldes sellega, mida nad juba läbivad koolikeskkonnas, kus nad peavad paljudeks tundideks suhtlema erinevate lastega, isegi nendega, kes võib-olla ei ärata nendes kaastunnet. Olukord läheks ka hullemaks noorukiea faasis.
Olukorra selgitamiseks meile esitatud võrdlus on tehtud ühe meie omaga tööpäev. Mis juhtuks, kui peaksime igal õhtul koju naastes rääkima iga pisiasja oma päevast? Tõenäoliselt juba kolmandaks õhtuks paluksime end rahule jätta.
Kas ma peaksin siis alla andma?
Absoluutselt ei! Ema ei pea lõpeta hoolimine oma poja ellu. Kui me näeme, et ülaltoodud lähenemisviis on kahjulik, siis me lihtsalt peame seda tegema proovige taktikat muuta.
Esimene asi, mida teha, isegi kui me ehk tahame küsida oma lapselt “kuidas koolis läks?”, on oota: võib juhtuda, et peale korralikku lõunasööki ja pooletunnist lõõgastust on meie laps rohkem altid end avama ja meile oma kogemusest rääkima.
Teine asi, mida teha, on proovida muuta lähenemist: vältigem otsest küsimust ja proovime sõnastada teistsugune, võttes arutelu kaugelt. Proovime ehk räägi anekdooti meie päevast ja alustame sellest tema koolipäevaga. Või proovime keskenduda ühele aspektilenäiteks küsides, mis meie lapsele sel päeval kõige rohkem meeldis, kas ta mängis sõpradega, kas seal oli tema lemmikkaaslane…
Viimane (ja võib-olla kõige olulisem) asi, mida teha, on järgige meie kui ema instinkte! Kes teab paremini kui ema, kuidas oma lapsega suhelda kõige paremini?
