Ma pole kunagi elus tahtnud midagi rohkemat kui lapsi. Kui ma kujutasin end ette suureks saades, ei teadnud ma, mis tööd ma tegema hakkan, kus elama hakkan ja milline mees mu ümber on, Ma lihtsalt teadsin, et mul on pere vastavalt kaanonitele, mille järgi seda tavaliselt mõistetakse. Mees, naine, lapsed.
Tundus võimalik, see tundus normaalne. Siis see konks… lapsed ei jõua ja võib-olla ei tulegi. Sel hetkel hakkasin kõike uuesti läbi mõtlema. Ja mida ma nüüd teeksin? Millele ma oleksin oma elu pühendanud? Kodulaen, alalise töö otsimine, ohverdused, aeg… mis mõte sellel oli? Need tunduvad 2019. aastal tegelikult vanamoodsad küsimused soov emaduse järele atavistlik, mis ründab naisi (kõik pole selge) ta ei hooli ratsionaalsusest, iseseisvusest ja emantsipatsioonist. See tuleb kaugelt, see on ürgne instinkt, mis ei lase mõelda, mis mässib sind oma emotsionaalsetesse mähistesse ja hävitab igasuguse planeerimisvõime.
Mõtlemata sellele, et oleksin sellesse kuristikku tirinud ka oma mehe, kes isegi siis, kui ta ei paistnud selle pärast liigselt meeleheidet olevat, oleks koos minuga ühest suurimast elurõõmust ilma jäänud. Ergo: süütunne.
Kui ma teile kirjutan, tõmbab mu poeg kaisukarul saba (lõpuks on ta siiski saabunud… poeg, mitte kaisukaru muidugi), aga Ma mõtlen pidevalt sellele, et mina ilma temata ja kõigile neile naistele, kes otsivad emadust selle mõiste kõige traditsioonilisemas tähenduses või kes, olles saanud lapsi, kogevad seda teisiti.
Mäletan suurepäraselt ja selgelt seda perioodi, mil kõik küsisid, miks ma pole veel lapsi saama hakanudmõned naiivselt, teised selge kavatsusega alustada minu reaktsiooni analüüsides kuulujutte. Mäletan lastega “sõpru”, kes mind hirmunult vaatasid, kui ma neid kätte võtsin või nendega mängisin, kui ka seda sõnumit: “jah, eile käisime väljas aperitiivil, aga me ei rääkinud sulle midagi, sest sa oled ainuke ilma lasteta ja sul oleks igav olnud”. Ah???????
Aga vältimatu “Sa ei saa aru”… jah, sest kui sa pole sünnitanud, on sul kurikuulsalt piiratud arutlusvõime ja elutõdede mõistmine! See tõrjutuse tunne “ema” kolleegide/sõprade vestlustest, kui nad rääkisid ainult ja pidevalt oma lastest. Justkui peale selle ei saaks me millestki muust rääkida või nad polnudki millestki muust… nagu töölised, naised, kaaslased, üliõpilased, kirglikud… Ei midagi, kõik neelas nende emaks olemine.
Võib-olla on paljud meist varem olnud lastetud emadlühemaks või pikemaks ajaks pole vahet, aga me oleme selle unustanud, oleme unustanud kannatused ja küündimatuse tunde, mis meid võib-olla mõnda aega kummitas. Need emotsioonid tuleks taastada, kui puutute kokku naisega, kellel pole lapsi, valiku või võimatuse tõttu, see pole oluline.. Emaks olemine ei ole teene ega taga teeneidpalju vähem üleolekupositsioone või naiseks olemise suurem täielikkus.
Igaüks meist võiks olla lasteta ema. Ärgem võtkem seda enesestmõistetavaks.
