Suve viimastel nädalatel astusime tütrega amfiteatrisse, et näha etendust nimega Kus meie vaimud elavad. Etendus sündis tunnustatud jutuvestmiskollektiivi Paperhand Puppet Intervention ning Grammyle nomineeritud ema-poja duo Nnnenna Freeloni ja Pierce Freeloni koostööna. Rida omavahel seotud vinjette kaotuse, leina ja rõõmu kohta, mida kanname, kui mäletame kadunud lähedasi, Kus meie vaimud elavad ühendas hiiglaslike käsitsi valmistatud nukkude liikumise luulelugemise, jutuvestmise ja omaloominguliste lauludega. Teadsin, et muusika on saate lahutamatu osa, kuid mul polnud aimugi, et see lavastus annab minu tütrele ja minule ühe meie aasta lemmiklauludest.
Paar esimest numbrit saates tundusid kuulajad vaikivat, kuna sõnad ja laulud kutsusid vaatajaid esile kutsuma oma edasiannud pere ja sõprade nimesid ja nägusid. Alles umbes 15 minutit pärast etendust muutusid asjad tempokamaks ja lõbusamaks. Kui Pierce tantsis lavale, et laulda uue loo avalugusid, hakkas kõlama džässilik klahvpillide saatel laul. “Usaldan sind, seeneke, selle maha murdma, maha, maha/Kui puu metsas langeb, tood elu ja õitsed. Murra see maha…”
Tema hääle kuuldes tantsis viie jala pikkune valge kehaga suure roosa mütsiga seen laval viieminutilise esituse jaoks “Little Mushroom”, mis on Nnnenna ja Pierce’i albumi 10. lugu. AnceStars. Nagu pealkiri viitab, on laulud peal AnceStarssoul-jazz fusion projekt, on pühendatud surnud pereliikmete ja sõprade põlvkondadele, kes meid jätkuvalt valvavad.
13-aastaselt on mu tütar juba kogenud oma kaotusi. Tema isapoolne vanaisa suri kaks aastat tagasi ja nende kahe vahel oli eriline suhe. Ta oli suurema osa tema elust haige ja tema tervisliku seisundi tõttu ei saanud nad üksteisega palju rääkida. Tihti võis neid leida omaette itsitamas millegi üle, mida nad olid koos televiisorist vaadanud, tantsimas selle teema ja lõputiitrite saatel. Muusika oli nende ühine keel. Räägitud sõnade puudumine. Väikelapsena oli mu tütre üks hinnatumaid asju akutoitega elevant, mis pälvis Whitney Houstoni laulu “I Want to Dance with Somebody” – kingituse tema poppopilt.
Kui ta praegu oma poppopist räägib, teeb ta seda eemaloleva pilgu ja igatseva naeratusega. Ma võin öelda, et ta mäletab midagi privaatset, mälestusi saab ainult tema taastada, sõnatuid vestlusi saab tõlkida ainult tema. Kõige lähemal on mul eales arusaam, mis rõõmu see side talle ikka pakub, läbi ootamatute asjade, mis talle teda meelde tuletavad. “Väike seen” näib olevat üks neist asjadest. Ta kandis sarnast ilmet, kui ta seda esimest korda kuulis.
Pierce’i tänuväärne psalm looduse maitsvaimatele lagundajatele uurib pärandi kandmise ideed värskendavalt ligipääsetaval viisil: „Isegi siis, kui surm on traagiline/Sa oled nagu maagia/Ime elu tagasi ja hoia tasakaalu.” Mu tütar teeb seda oma vanaisa jaoks iga kord, kui ta juhib tähelepanu mõnele stseenile ühest saatest, mida ta koos temaga vaatas, ja naerab või säriseb nende jagatud laulu saatel. “Väike seen” tuletab mulle meelde nende suhet ja tutvustab mulle uusi viise kaotuse ja pärandi teemade käsitlemiseks. Ja kui see on liiga raske, on see ka lihtsalt ülilahe ja ülilõbus lugu.
Pole juhus, et me kuulsime seda esimest korda nukuetenduses leinast. See on laul, mis on mõeldud meeleolu kergendamiseks, isegi kui see annab kuulajatele loa mõtiskleda surma ja selle tagajärgede üle.
See ei paistnud kuulajate vanematele ja lastele ettearvamatuna Kus meie vaimud elavad. Me olime liiga hõivatud laulu maheda käigu järgi vibreerimisega ja tantsimisega selliste löökliinide saatel nagu: “Kellele on vaja Mariot, kui sa oled kärbseseen? / Anna mulle portobellot; võid oma tofu endale jätta!”
Ma ei oodanud, kuni me saatelt koju jõudsime, et lugu hilisemaks kuulamiseks alla laadida; Lisasin selle kohe oma ema-tütre ühistranspordi esitusloendisse ja “Little Mushroom” on sellest ajast peale olnud meie jaoks populaarne kuulamine. Mängime seda siis, kui tunneme perekonnast puudust, kui tunneme end rumalana ja kui tunneme äkilist soovi see lõhkuda, maha, alla.
