Pweeeeee! Ma tahan näkku!
Kui olete kunagi avastanud end värisemas, kui teie laps hakkab järsku kõrgel, beebisarnasel häälel rääkima, pole te üksi.
Paljud vanemad ja hooldajad leiavad, et selline käitumine on häiriv – ja jah, natuke tüütu.
Miks vanemad lapsed mõnikord beebijuttu tagasi pöörduvad? Ja mida saate selle haldamiseks teha?
Miks lapsed kasutavad beebihäält?
Lapsed võivad hakata rääkima nagu beebi, kui nad otsivad lohutust, kiindumust ja kindlustunnet.
Lastele meenutab beebiks olemine aega, mil nad olid turvalised ja kõigi nende vajaduste eest hoolitseti. Kui nad hakkavad uuesti kasutama beebihäält, annavad nad meile märku, et tunnevad end haavatavana, väsinuna, stressis, ebakindlana või ülekoormatuna ning soovivad meilt rohkem ühendust ja praktilist abi.
Enamik regressioone on normaalsed ja väga levinud. Tegelikult ei ole tervislik õppimine ja areng kunagi täiesti lineaarne. See peegeldub looduses, kus on kiire kasvu tsüklid, millele järgneb puhke- ja puhkeperiood. Pärast arenguhoogu võivad lapsed olla väsinud või igatseda samaväärset toetust.
Lapsed kasutavad ka suurema tõenäosusega beebihäält, kui nad toimetavad muutusi või stressirohket elusündmust. Näiteks uue beebi sünd perre, koolitee algus, kolimine või vanemate lahkuminek on tavalised ajad, mil lapsed vajavad rohkem tuge.
Aidake! Miks on beebihääl nii tüütu?
Vanemate ja hooldajatena võib see olla segadusttekitav ja häiriv, kui meie vanem, võimekas laps näib oma arengus tagurpidi liikuvat ja kasutab häält, mida nad kasutasid palju aastaid tagasi.
Vanemad võivad seostada beebihäält vajaduse või ebaküpsusega ning tunda muret selle pärast, mida see nende lapse arengule tähendab.
Varem peeti seda käitumist probleemiks.
Nii et nõuanne oli seda ignoreerida ja vastata ainult siis, kui lapsed kasutavad oma tavalist häält. See võib aga tekitada meie lapses häbi ja panna ta kartma oma tundeid ja vajadusi väljendada.
Näpunäiteid beebi hääle haldamiseks
Arengu seisukohalt pole probleeme lastega, kes aeg-ajalt beebihäält kasutavad, nii et me ei pea püüdma seda käitumist peatada.
Selle asemel võime olla uudishimulikud. Mis võib juhtuda meie lapsega?
1. Tunnistage nende tundeid: saame oma lapse aluseks olevaid emotsioone kaasa tunda, kinnitada ja aktsepteerida. Ja siis proovige rahuldada nende ohutuse ja ühenduse vajadust. Võiksime öelda:
Oh mu arm, tundub, et sul on täna kõik raske ja ei saa kingi jalga panna? Kas tunnete end väsinuna?
2. Täitke nende vajadused: kui nad tahavad lisaabi või ühendust, peaksime seda andma. Võime mõelda sellest kui “tankimise” boksipeatusest – nad võivad vajada veidi täiendavat hoolt, kui nad oma praeguses arenguetapis hakkama saavad või muutustega toime tulevad. Võime öelda:
Aitaksin hea meelega kingi jalga panna, teeme seda koos. Mis oleks, kui sa teeksid sokid ära ja ma seon su paelad?
Pidage meeles, et lisaabi andmine ei tähenda, et peate seda alati tegema. Lastel on loomulik tung oskuste arendamise ja iseseisvuse poole. Kui neil on energiat, tahavad nad oma oskusi edasi harjutada.
3. Olge enda vastu lahke: kui teie lapse beebihääl hakkab teile närvidele käima, on see arusaadav ja normaalne. Täiendava hoolduse pakkumine võib olla koormav ja mõnikord on raske seda lisaenergiat leida. Me saame oma lapsele meelde tuletada, et me kõik vajame puhkust.
Ma kuulen, et sa oled täna nii väsinud ja tahad minu abi. Probleem on selles, et ma olen ka nii väsinud! Huvitav, kas saame üksteist aidata? Kas saame alustada suure kaisuga?
4. Kui kahtlete, otsige abi: kui teie lapsel on rohkem kui kahe nädala jooksul ilmnenud muid arengu taandumise märke, pidage nõu oma perearstiga.
Olenevalt vanusest võib see hõlmata keele- ja suhtlemisoskuste, kõndimise ja tasakaalu, enesehoolduse (nt riietumine, tualetis käimine), magamise või kleepuvamaks muutumise kaotamist, kokkuvarisemist ja huvi kaotust teistega suhtlemise või mängimise vastu.