Ühiskond on mõnes mõttes natuke nagu need inimesed, kes ta vaatab sulle entusiastlikult otsa, kui näitad kena beebipoega, kuid unustab su, kui sul on laps süles. Ja see on hirmutav.
Emadus ja töö
On naisi, kes tööl varjavad nad isegi oma beebipunnid “nii kaua kui saame”. Nad peidavad seda, nagu see oleks probleem. Aga kuidas saate neid süüdistada? Endiselt on liiga palju töökeskkondi, kus rase naine ei ole tõeline rõõmusõnum, vaid on lihtsalt bürokraatlik segadus. Veel üks rasedus- ja sünnituspuhkus. Või jälle naised, kellelt küsitakse töölevõtmise faasis küsimusi nende kalduvuse kohta emaduse poole.
Ohustatud töökohad kes lahkelt paluvad sul enam-vähem kohal olla, kuni kokkutõmbed saabuvad. VÕI rasedus- ja sünnitushüvitis, mis pole isegi kindelkuid mis sõltub teie lepingu tüübist, olenemata sellest, kas olete käibemaksukohustuslasena töötaja või mitte.
Kurdistavad häirekellad, mis annavad selgeks, kui kaugele töömaailmal emaduse osas veel minna on.
Tööle naasmine
Aga oletame, et naine on piisavalt julge lapse saamiseks, mis siis saab? Ta puutub kokku muude raskustega, nendega seotud tööle tagasi näiteks: raskused töö ja hoolduse ühitamisel, lasteaiad, mida napib ja mis maksavad kolmandiku tema palgast, ja võib-olla ka natuke tervislikku mobingut enne naasmist ja kui ta naaseb, lihtsalt selleks, et paremini esineda.
Juhtub nii, et iga viies naine lõpetab pärast esimese lapse sündi töölt lahkumist. Ohus kokku puutuda probleemidega, millel on ees- ja perekonnanimi: majanduslik sõltuvus ja sotsiaalne tõrjutus.
Pesa küsimus
See on üsna absurdne, et kindlustada koht avalikus lasteaias laps on vaja registreerida praktiliselt siis, kui olete veel rase. Kuidas sa tead isegi sel hetkel, milline on elu pärast lapse saamist? Kuidas te a priori teate, millal olete valmis tööle naasma? Me räägime laste saamisest, mitte robootikast.
Emadus ei ole kõigile ühesugune. On naisi, kes on lastega kodus pikalt õnnelikud, ja teisi, kes tunnevad vajadust võimalikult ruttu tööl käia. Millised on iidsed ja millised tõeliselt revolutsioonilised? Milline kahest naiste mudelist on vigane? Usun ülimalt siiralt, et maailm vajab tõeliseks edenemiseks mõlemat.
Emad, kes töötavad õhtuni, ei ole väärtuslikumad kui need, kes tulevad oma lastele kooli ja vastupidi. Mõlemal on süda ja mõistus varuks ning mõlemal on õigus saada oma loomust järgides emaks ühiskonnas, mis suudab neid toetada ja neid tõeliselt austada.
Vaja oleks paindlikke lahendusi
Seetõttu selgub, et ainulaadne emaduse mudel mille kohaselt ei ole taimeri seadistamine ehk parim lahendus, kui saate teada, et olete rase. Paindlikkust oleks vaja ja selleks, et see oleks võimalik, oleks emaduse toetamiseks vaja palju vahendeid: investeeringuid, ressursse, muutusi ja uusi ideid. Võib-olla pole praeguse mudeli pidev kohandamine enam meie jaoks.
See on kogu ahela aluseks olev mentaliteet, mis tuleks kahtluse alla seada. Muidu läheb ühe lapse saamine keeruliseks, kahe saamine on hull ja kolme saamine on praktiliselt võimatu.
Rasedus- ja sünnitusõpetus kõigile
Kuulen ikka veel liiga palju inimesi pealiskaudselt ütlemas selliseid asju nagu: “rasedad on paranoilised”, “emad on kurnatud”, “ta tahtis last ja nüüd kurdab”.
Aga kuidas saab meesjuht või naine, kes võib-olla lapsi ei taha, mõista raseda töötaja ja ema vajadusi? Ilma et nad peaksid näitama, et nad on võimelised Heraklese kaheteistkümnele tööle vastu astuma?
Aitaks küll ühine haridus selle kohta, mis on rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne sünnitus. Oleme tänu nendele “tegudele” olemas, kuid peale otseselt asjaosaliste ja nende sünnitajate ei tea sellest keegi midagi. Beebid sünnivad üheksa kuu pärast ja jõuavad siis kuidagi kooli, punkt.
Kui me kõik teaksime vähemalt üldjoontes nende faaside raskusi nii füüsilisest kui ka psühholoogilisest vaatenurgast, saaksime probleemist paremini aru. Seetõttu oleks vaja suuremat ühist teadlikkust ja seda on võimalik saavutada ainult teadlikkuse tõstmise ja asjassepuutuvate teemade harimise kaudu.
Teadlik teekond ja sünd
Ei ole õige minna külma duši alla alles siis, kui kõht kasvab, meil on õigus kohale tulla selleks hetkeks valmistununa ja Valikulisest viimase hetke sünnieelsest kursusest ei piisamilles võib-olla abikaasa ise ei osalegi.
Suurem teadlikkus raseduse ajal ja kogu protsessi vältel vähendaks ettetulevate raskuste arvu ja võib-olla isegi mõningaid sünnitusvägivalla juhtumeid, sest teades paremini, mida teeme, suudaksime end igas aspektis austada. Selline teadlikkus aitaks ka meil Küsi abi vajaduse korral, tundmata end võõrana või, mis veel hullem, üksi.
Emadus on töö, mitte “auk CV-s”
Kui see kajastuks ühises mõtlemises, emadust ei nähtaks enam õppekava musta auguna, vaid lisaväärtusenamida me kõik mõistame ja hindame, mõned pehmed oskused, mida oma CV-sse lisada.
Seda kõike tuleks arvesse võtta mitte ainult Istati andmete ohutuse huvides (sündimus väheneb juba neljateistkümnendat aastat järjest), vaid kogukonna ja üldse tuleviku hüvanguks.
Iga naine peaks rahulikult teatama ja näitama oma beebiootust tööl, iga naine peaks saama püsti peaga tagasi tööle minna, riskimata närvivapustusega ja töötamata nii, nagu poleks tal lapsi. Siinkohal kardaksime ehk vähem nende maailma toomist.
Blond ja pastakas
