Mul on eredalt meeles hetk, mil sain aru, et jõuluvana pole olemas. Olin umbes kuueaastane, oli suve kõrgaeg, istusin meie tagaukse taga trepil ja mõtlesin Jumalale. Jumala olemasolu ärritas mind tol ajal: see tähendas, et igal pühapäeval pidime kirikus käima.
Siis mõistsin: tegelikult pole tõendeid Jumala olemasolu kohta. Arvan ainult, et Jumal on olemas, sest seda on inimesed mulle öelnud.
Mäletan, et olin kokku puutunud, elevil ja valmis oma perega seda imelist uudist jagama. Me ei oleks enam sunnitud taluma iganädalaste pühapäevakoolide ja jutluste vaeva. Siis aga meenub, et kontrollisin ennast ja mõtlesin, . Kui Jumalat pole olemas, siis sama loogika järgi.
Võib-olla oli see hetk, mil minust sai filosoof (kuigi peaksin ütlema, et täiskasvanuna ei usu ma enam, et analoogia Jumala ja jõuluvana vahel tõesti kehtib). Kindlasti andis see mulle veidi naeruväärse tunde oma intellektuaalsest üleolekust minu ümber olevate inimeste suhtes – eriti teistest minu klassi lastest, kes polnud sellest pettusest läbi näinud.
Nüüd on aga lauad pöördunud. Nüüd olen väikeste laste vanem ja jõustan jõuluvana kohta hegemoonseid müüte.
Me kõik teeme seda muidugi. Meie kultuur eeldab, et vanemad valetavad meie lastele, et nende kingitused jättis üks lustakas paks mees, kes lendab põhjapõtrade vedatud saanis läbi taeva. Ja nii võib muidugi küsida, kas see on OK? Me kõik kindlasti tahame, et meie lastest kasvaksid ausad inimesed. Kas me ei peaks andma neile tõtt rääkides võimaluste piires head eeskuju?
Mille peale ma ütleksin: no ei. Me ei tohiks jõuluvana suhtes ausad olla – vähemalt esialgu mitte. See on moraalselt OK, kuni selleni, et nad on aktiivselt moraalselt head, kui vanemad osalevad suures jõuluvana valetamises.
Miks lapsed vajavad jõuluvana
Kui mõtlete tagasi oma esimestele jõulukogemustele, kas arvate tõesti, et need oleksid muutunud paremaks, kui teie vanemad oleksid jõuluvana suhtes ausad olnud? Ilma selle magusa kaunistuseta poleks rituaali talle kirjutamine, šerri ja hakklihapirukad välja jätmine, meeleheitlikult ootamine, et näha, kas jõuluhommikul “ta on olnud”.
Millised oleksid jõulud keskmise lapse jaoks ilma jõuluvanamüüdita? Suvaline kuupäev, mil neil lubatakse lõpuks kinkidega mängida, mille vanemad ostsid võib-olla kuid ette. Mis selle mõte oleks?
See puudutab ka küsimust, mil määral peaks olema aus oma laste vastu üldiselt. Mida tegelikult tähendaks olla “täiesti aus”?
Kui ma tunneksin, et olen sunnitud oma lastele kõike rääkima, ei lööks ma maailma armetu olukorra, eksistentsi ja oma ikka veel süveneva resignatsiooni kohta, et sellega ei saa midagi positiivset teha. Ma tekitaksin kogu oma rahamured, oma tervisemured, oma (enamasti irratsionaalsed) mured nende pärast.
CC BY-SA
Ja see jätaks nad maha, mis? Emotsionaalselt tervemad kui nende vanemate lapsed, kes kinkisid neile mõõdukalt suhkruga kaetud maailmatunnetuse? Mõelge Nietzsche argumendile tema varases essees Tõest ja valedest mittemoraalses mõttes, et me peame reaalsuse suhtes vähemalt mõnevõrra pettuma, et seda taluda.
Suureks saades peame ilmselt mingil tasemel uskuma, et maailm on hea ja õiglane: selline koht, kus lõbus mees juhib päkapikutega töötuba, premeerib toredaid lapsi ja karistab (kergelt) ulakaid. .
Kui ei, siis kas noored leiaksid tõesti iseendast parema maailma eest võitlemise?
Millal peaks valetamine lõppema
Ja millal meie lapsed müüdist lõpuks läbi näevad? See on kindlasti hea ka nende moraalsele arengule. Minu jaoks oli väga positiivne tõdeda, et olin oma vanemate valedest läbi näinud. Ma ei tundnud nende peale vihast – ja uuringud näitavad, et sellises olukorras teeb seda vaid väike osa lastest. See-eest jäi mulle eluterve kahtlus, et saadud tarkused mu vanemad kõhust kõnelesid.
Ma arvan, et see on minu arvates õigustatud jõuluvana kohta valetamine. Vanemad peaksid kindlasti säilitama müüdi, kuni nende lapsed jäävad väikeseks, kuid vastama ausalt, kui nad otse silmitsi seisavad. Kui laps lõpuks kuue- või seitsmeaastaselt küsib: “Kas jõuluvana on päris?” – see on siis, kui nad ei vaja enam õilsat valet.
Lõppkokkuvõttes peaksime laste kasvatamisel alati keskenduma sellele, kuidas me neid kujundame. Kui tahame kasvatada kriitilisi kodanikke, tundes, et maailma saab paremaks muuta – ja kahtlustades vastutavaid inimesi, siis on jõuluvanamüüt kindlasti üks mehhanism, mille kaudu seda võimalik saavutada.
