Sama Ansari Pour, Metro.co.uk, sõitis hiljuti sooloreisile Cádizisse, kus kulutas nädalaga vaid 300 naela.
Ta ütleb: “Veetsin oma päevad parimal võimalikul viisil: jõin jääkohvi ja sõin Turròni jäätist (Turròn on Hispaania nugati magus ja jäätis maitseb nagu kõrbenud karamell) imelises Cafe Royalty kohvikus, mis on teeninud Gaditanit (see on Cádizist pärit inimesed) alates 1912. aastast.
Sellele järgnes pikk päev rannas pikali heites ujumise, lugemise ja mittemidagi tegemise vahel.
Cádizil on mitu randa ja ma leidsin, et need on kõik puhtad, liivased ja ligipääsetavad jalgsi – Playa Santa Maria del Mar (pildil) oli minu lemmik. Lisaks olin mõnes rannas ainuke inimene.
Kuid mere ääres päevitamine pole kõik, mida Cádizil pakkuda on. Andaluusia linn võistleb parimate gastronoomiliste kogemuste nimel Hispaania parimate toidulinnadega.
Võtke sõna ja suunduge esmalt Cádizi keskturule, mis müüb päevasel ajal toodangut ja muutub seejärel toiduturuks kümnete sõltumatute kioskitega öösel.
Sõin sushit – jah, mitte hispaaniapärast –, mis tehti värskelt Cádizist püütud tuunikalaga, mis sel päeval turult ostetud. See oli suurepärane võimalus proovida kohalikku toodet ilma seda küpsetamata.
Seal on ka palju isuäratavaid restorane, alates kohapeal püütud mereandidest, mida süüakse maalähedastes baarides, lõpetades peente söögikohtadega. See läheb veelgi paremaks – käisin uhketes ja kallites restoranides, tellisin mitu rooga ja jooki ning ei kulutanud kunagi üle 35 naela.
Koostasin pärast mõningast uurimist oma toidureiside nimekirja ja külastasin Cafe Lazo baari, kus müüakse parimat Gambos al Ajillot (krevetid õlis ja küüslaugus). Midagi vähem traditsioonilist otsima suundusin Columela Taperíasse, kus ma sõi kolm rooga (pildil) kokku 30 naela eest. Tavaliselt saab eelroa, põhi- ja magustoidu, aga magusaisu mul eriti ei ole – ja ma olin näljane.
Arve sees oli värske limonaad ja gaseerimata vesi. Alkoholi tellides oleks see ehk kallim olnud, aga säästsin raha, kuna ma ei joo.
Mulle meeldis restoranides pakutav toit, ma tõesti armastasin, kuid mu lemmik asi, mida sõin (või peaksin ütlema, et jõin), oli gazpacho (külm hispaania supp), mille ostsin supermarketist liitrite kaupa. Koos krõpsude ja võileivaga oli see peakoka suudlus.
Ajaloo ja kultuuri huvides on Rooma teatri varemetesse sissepääs tasuta ning katedraali piletid jäävad vahemikku 1,70–3,40 naela.
Minu meelest on kõige parem kultuuriline tegevus läbi vanalinna jalutada. Eksisin tunde kitsastel munakivisillutisega tänavatel – pole kurta.
