Kus ja millal esimest korda kohtusite?
Justin: Helsingis seitse aastat tagasi, Soome väliskorrespondentide kursusel. Esimesel hommikul pidime kõik püsti tõusma ja endast rääkima. Mina ütlesin ausalt, et lõpetasin just kolledži ja olen nüüd töötu ajakirjanik. Keegi hüüdis seepeale üle terve ruumi: “Mitte töötu, vaid vabakutseline!” See inimene oli Epp. Tal olid jalas punased püksid.
Epp: Aga enne seda ütlesid sa, et oled Ameerika Ühendriikide esindaja meie programmis, aga sa ei jaga oma riigi poliitikat Iraagi küsimustes ja palud selle poliitika pärast vabandust. See jättis sinust hea mulje, et ikkagi viisakas inimene.
Millised on olnud teie ilusaimad ajad?
Epp: Nii-öelda mesinädalad seljakotiränduritena Euroopas.
Justin: Nõus. Pärast Soomet läksime rändama – see on väga hea võimalus teineteist tundma õppida. Me olime nii õnnelikud ja nii räpased ja jäime vahel rongidest maha...
Epp: ...ja isegi ühest lennukist jäime maha!
Justin: Kus iganes me olime uuel ööl, seal oli meie kodu, sest me olime koos. Aga samamoodi oli väga mõnus aeg see, kui me hakkasime koos elama oma esimeses päris enda kodus, Tallinnasse Kalamajja ostetud väikeses katusekorteris.
Epp: Selle kodu tegi kõige ilusamaks vastsündinud laps. Mäletan, kuidas akna taga langes laia lund, vaatasime “Laulukarusselli” oma väikesest telekast, jõime köömneteed, ja laps kogu aeg magas. Need esimesed nädalad olid kõige ilusamad. Lund muudkui sadas ja elu seisis justkui paigal. Siis hakkasid aga lapsel gaasivalud ja otsustasime – siiani seletamatutel põhjustel –, et aeg on kolida Ameerikasse.
Millised on olnud rasked ajad?
Justin: Kui me kolm aastat tagasi otsustasime USAst tagasi Eestisse kolida, oli meie elus väga palju stressi. Minu vanemad olid pahased. Ja lisaks oli meil rahaga päris kehvasti.
Epp: Mul oli siis kogu aeg tunne, et oleme tunnelis, aga läheme õiges suunas. Ja läksimegi!
Kuidas lahendate konflikte?
Epp: Ma tean, et saan üksinda väga kiirelt maha rahuneda, nii et ma üritan vihaseks saades Justini tavaliselt enda lähedalt minema ajada või siis ise ära minna.
Justin: Selle kohta öeldakse time out. Ma vahel ei taha minna ka, tahan edasi vaielda! Aga korraks lahku minna on hea mõte. Pärast saame juba rahulikult arutada.
Millised on teie ühised harrastused?
Epp: Väikeste lastega paaril on raske mingit koduvälist ühisharrastust pidada. Vahepeal käisime koos keeltekoolis, nüüd üritame koos ujulas käia.
Justin: Ma olen teadusajakirjanik, pean käima biokeemia konverentsidel ja võtan vahel oma reisile ka pere kaasa – nii et meie hobi on ka reisimine, nagu oli vanasti. Ja meile mõlemale meeldib kirjutada. Me võime olla koos ühes toas ja tundide kaupa vaikselt klõbistades kirjutada. Või koos raamatuid lugeda. Kui me ei ole mitu päeva rahulikult lugeda saanud, siis tundub, nagu midagi oleks valesti.
Kuidas jagada end kutsumuse, perefirma ja kahe väikese tütre vahel?
Justin: Seda vastust üritame leida...
Epp: Tuleb õppida end välja lülitama kirjastustöö sabinatest. Olen aru saanud, et igasugune korraldustöö ei lõpegi mitte kunagi ära, kui sa ise pead tühjaks ei tee ja ennast muule lainele ei suuna. Aga lastega koos mängida ja raamatusüžeedele mõelda on tegelikult üsna samal lainealal. Mul on palju lastejuttude ideid ja oma lastega koos olles tuleb neid aina juurde. Aga kahjuks on Eestis lasteraamatute väljaandmine kahjumlik tegevus, nii et need jäävad praegu sahtlisse.
Milliste katsumustega olete kokku puutunud, elades võõral maal (Epp Ameerikas, Justin Eestis)?
Justin: See on nii pikk vastus, see võtab ju terve raamatu.
Olete oma raamatutes (Epp “Minu Ameerikas” ja Justin “Minu Eestis”) kirjeldanud oma tundeid nende maade vastu. Aga – mida hindad sina, Epp, Eestis – ja mida Justin Ameerikas?
Epp: Ma hindan puhast ja puutumata loodust. USAs käisime hiljuti külas ühel teadlasel ja aktivistil, kirjanik Sandra Steingraberil, kelle raamatu “Mina olen ookean” me eesti keelde tõlgitult ka oleme avaldanud. Rääkisime temaga pikalt, tutvusime tema teadusuuringutega, ja ma lahkusin ta juurest täitsa depressioonis. Nii kurb on see, kuidas sealmail on enamik elukeskkonda erinevaid sünteetilise keemia pisiosakesi täis ja võib-olla on juba võimatu seda muuta. Eestis on veel palju kohti, kus on põlismetsad ja puhas pinnas, puhas vesi ja õhk.
Justin: Minu maa USA on selline, keda teised ei salli, aga kelle sõna kõik kuulavad. Ja meil on palju sisemisi probleeme, nagu tervisekindlustussüsteemi puudumine... Aga ma pidin vist kiitma? Ameerika on maailmas ka klouni eest. Inimestele ei meeldi meie välispoliitika, aga neile meeldivad meie filmid ja telesaated, meie muusika, meie raamatud ja filmid. Selle üle olen ma uhke.
Mis sulle Epu juures kõige rohkem meeldib? Kas midagi ka häirib?
Justin: Ta on hea jutuvestja. Näiteks seal Soome programmis oli tal kaasas pakk fotosid oma reisidelt, ta istus rätsepaistmes meie ühiselamu põrandal, näitas pilte, vehkis kätega ja jutustas. Mul oli pärast selline tunne, et nüüd olen mina ka Indias aašramis elanud ja Malaisias reality-telet teinud. Või et ma vähemasti nägin sellist filmi. Nii haaravalt jutustab ta. Aga samas on ta kärsitu ja kannatamatu inimene. Tänu sellele saavad meie elus paljud asjad kiirelt tehtud, aga teatud frustratsiooni hinnaga... Ta on spirituaalne inimene, aga tegelikult ei oska ta lihtsalt istuda ja oodata, et küll vastus end varsti kätte annab. Pikem ootamine ajab teda närvi.
Mis Justini juures kõige rohkem meeldib? Kas midagi ka häirib?
Epp: Mulle meeldib see, et ta on… (mõtleb pikalt). Einoh, kõik meeldib. Kui keegi vahel kiidab “Minu Eesti” raamatut ja ütleb, et autor on eriline inimene, siis mul on see tunne, et vaat see lugeja saab aru, aga ei oska ka hästi seletada, mis siis on temas küll nii erilist... Justin on tark ja avatud ja suhtub teistesse kultuuridesse respektiga, ja ta on andekas. Meie probleemid tulevad sellest, et Justin on täpselt see hajameelse professori tüüp, kes läheb korraks õue posti tooma ja kaob siis ära, või ostab poest valesid asju ja unustab raha tagasi võtta.
Mis on õnneliku kooselu saladus?
Justin: Sellele küsimusele ei sobi täpset vastust anda.
Epp: Ma lugesin just Elizabeth Gilberti uut raamatut, ma ei tea veel, kuidas see eesti keelde tõlgitakse, aga inglise keeles on selle nimeks “Committed”. Sain sealt kinnitust ühele enda mõttele: teist inimest ei tohi oma õnne ja heaolu eest vastutavaks teha. Ise peab oma eluga rahujalal olema ja küll siis ka kooselu laabub.
Justin: Sellele küsimusele ei sobi täpset vastust anda.
Kuidas kirjeldada täiuslikku hetke?
Epp: Mulle meeldib lamada maas ja vaadata tähti, kuni on selline tunne, et oled kosmosesse ära kadunud.
Justin: See hetk, kui oled just avanud mozarellajuustu ja lõikad noaga esimese viilu, juba tunned lõhna... See on ka üks väga täiuslik hetk.
